Kastmine on pinna niisutamine vedelikuga, enamasti lootuses, et see sisaldab vett ja aitab taimedel kasvada.

Proosa muuda


  • Hüdrandi ja vooliku abil võib kasta muide kiiremini ja nii-öelda hulgi; võrdlemisi lühikese ajaga kastame lisaks peenardele üle ka muru, õhtueinet võtva naabri perekonna, tänaval kõndijad, maja sisemuse, kõik kodakondsed ja kõige põhjalikumalt iseenda. Hüdrandist tuleval veejoal on hämmastav jõud, peaaegu nagu kuulipildujal; te võite temaga silmapilgu jooksul maa sisse augu puurida, mitmeaastased taimed maha niita ja puudelt krooni ära rebida. Kui te pöörate vooliku vastu tuult, satute te suurepärase värskendava duši alla; ta teeb teid läbimärjaks nagu tõelises vesiravilas. Erilise mõnuga tekitab voolik endas auke, kuskil keskkohas, kus te seda kõige vähem ootate; ja te seisate siis nagu vetejumal ülespurskuvate veejugade keskel, pikk veemadu teie jalgade ümber keerdus; see on ülivõimas vaatepilt. Kui te olete siis märg nagu räägupoeg, kuulutate rahuldustundega, et aiale jätkub, ja lähete end kuivatama. See aeg ütles teie aed "Оо-eh!", neelas veejoad silma pilgutamata alla ja on jälle kuiv ning janune nagu ennegi.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 69



Luule muuda

Kas aia kastmine üldse on töö?
Kõikide aiarõõmude hulgas
on kastmine
rituaal, pühitsus,
jumalik ja pidulik tegevus.
Mina olen veejumal.
Mu riituseriistadeks on
tervet pangetäit mahutav
leebenäoline kastekann
ja ümisev kaevukett,
kelle lühikest viit ma ei taba;
ta lõpetab enne. Kaevuvinn aga
kriiskab ja kiljub tööhoogu sattudes.

  • Velly Verev, "Kas aia kastmine üldse on töö" kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 58