Keravälk

Ma kohkusin kaameks, ei, mitte sellepärast, et õpetaja mind tantsima võttis, see oli ju äärmiselt meelitav ja austav ühtlasi, vaid mul oli enne peo algust sukatripp katki läinud, ma olin oma kapronsuka viiekopikalisega kinni pannud, sest see oli ainuke hädapärane abivahend.
Tundsin tantsu ajal, kui mu pikk partner hoogsaid valsituure võttis, kuidas mul hirmujudinad üle selja jooksevad ning ma mõtlesin ainult kopikast.
Ja siis äkki see veereski nagu tilluke keravälk üle sileda saaliparketi seinaäärse pingirea poole.
Kartsin, et kui nüüd teine tripp ka lahti läheb, siis...
Edasi ei julgenud mitte mõeldagi. (lk 98-99)
  • Olivia Saar, "Rohetav raiesmik", rmt: Olivia Saar, "Humalapuu", 2005


  • Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni pojengide ja flokside vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat keravälku, lasi sellel paremat jalga kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma.
    • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 60-61