Kergemeelsus
(Ümber suunatud leheküljelt Kerglus)
Proosa
muuda- Kui suuremeelsus peab olema täiuslik, peab see sisaldama väikese annuse kergemeelsust.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 30/2007
- [Lesta:] Ta on kõigist Tartu raamatukauplejatest kindlasti kõige parem inimene ja soovis mulle head. Oma karedate sõnadega tahtis ta mind kui kergemeelset noortmeest libedalt kirjandusepõllult päästa. Samati kui teisedki ta ametivennad soris ta ivakese aega minu käsikirja ja ütles siis: "Noormees! Siin olete te mitukümmend poognat ilusat paksu paberit ära raisanud. Kas te tõesti arvate, et paberivabrikud ainult selle tarvis paberit teevad, et teiesugused kollanokad sinna peale kõiksugu alpusi võiksid kirjutada? See paber siin maksis puhtalt umbes seitsekümmend viis kopikat, praegu ei maksa ta enam midagi, sest et t e i e ta ära olete rikkunud. Isegi pakkimispaberiks ei kõlba need veerandlehekesed enam. Ja nüüd, peale selle kõige, tahate teie, et mina, vana inimene, teie rumalust jätkaks, see tähendab: et ma veel mitu tuhat niisugust ilusat poognat võtaks ja sinna peale teie alpused trükiks. — Ei! Võtke see hävitatud paberi pakk, minge koju, kahjatsege oma kergemeelsust ja ärge raisake edaspidi oma aega ja kallist materjali, mida kasulikult võib tarvitada."
- Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 154-155
- Lavinia ei jõua vastata, sest nüüd tuleb Violetta. Ta on endale roosi rinda kinnitanud ja ka ise nagu õitsema puhkenud. Kaht halli naist nähes ta nagu ehmub ja püüab põgeneda, aga Lavinia takistab teda. Kergemeelne kollane liblikas, kes püütakse hallide ööliblikate vangi. Lavinia kõneleb valjult, et kõik ehted on keelatud. On olnud eksitus roosipõõsas aias alles jätta, selle asemel oleks pidanud istutama küpressi.
- Karl Ristikivi, "Õilsad südamed". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 110
- [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... Kristusest näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid tulest välja tooma. Mis nad ütlevad, kui ta nagu eelmine kord tuleb ja laostab viinamäenikke, peksab ühel päeval rahavahetajad pühakojast välja ning sõbrustab järgmisel rikastega? Teate, tal on kole äkiline iseloom, kahtlemata isalt päritud. Kas ta tuleb kui läänemaalane... ütleme iirlase või teksaslase kujul ... kuna kristluse kants on Läänes? Vaevalt ta enam juut on, sest siis läheks asi päris hulluks. Araablased naeraksid end ribadeks, kui Iisrael pakuks välja kahtlasevõitu trooninõudleja. Kas ta lahendab vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel? Kõik need küsimused näivad kergemeelsed nagu lapse küsimused. Kuid kas ei öelnud ta ise, et me peame olema kui lapsed? (lk 176-177)
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990
- Kergemeelne ajaviide ja mürgised tunded rikuvad kauneimagi näo, mis eales loodud. Õigupoolest on keha ja mõistus nii tihedalt seotud, et on asjatu püüda kaunistada üht, jättes teise hooletusse, eriti kuna kõigist ilu liikidest kõrgeim on mõistuse ilu. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846
- Kui ma olin väike, rippus koridoris, otse minu magamistoa vastas, käokell. Ta meeldis mulle väga, ma aina kuulasin nobedasti välja hüppava käo häält. Kord öösel aga hirmutas mind mu meeliskell väga. Mingi kume heli peletas une ning öises vaikuses kuulsin kolmeteistkümmend jubedat hüüdu. Öökull, mõtlesin ma, öökulli hõige tähendab surma. Hirmunult hakkasin hüüdma ja karjuma, kuid keegi ei kuulnud mind. Siis valdas mind kohutav meeleheide, arvasin, et kõik inimesed majas, väikeses linnas, isegi terves maailmas on surnud ja mina olen ihuüksinda jäänud siia surnud maailma. Kui ma meenutan seda aega lapsepõlvest, tõuseb taas esile jube öö, mil mu sõber käokella seest maailmale surma ennustas. Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär. (lk 5)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
Film ja televisioon
muuda- Kord oli president Päts nii kergemeelne, et laskis endale lennukiga Taanist värskeid kartuleid tuua. Nagu näete, 60 või 70 aastat hiljem ei ole see ikka veel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega.
- Lennart Meri viimases teleesinemises vabariigi presidendina 7. oktoobril 2001.
Luule
muudaKas on tuju muidu mingi,
kui et klaasis õitseb humal,
kergemeelne armujumal?
Näitsik mõni, naine mingit,
käevars kaela ümber palav,
jälle tühja klaasi valab,
et ju lahtuks tusameel.
- August Alle, "Tuulte teedel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 66-67