Araablased

ProosaRedigeeri

Kuid mis tunne on olla araablane! Meid on tuhat korda rohkem kui juute. Kuid keda tunneb maailm? Nasir ad-Din Tusi't? Avicennat? Mis tunne on kuuluda rahva hulka, keda on alati solvatud, ja kellel on alati õigus. Islam annab araablastele kindlust ja usku enese üleolekusse. (lk 187-188)
  • [Johannes Paulus II ja Daniel:] "Poliitika peab olema tasakaalustatud, et mitte ärritada araablasi - nii muslimeid kui meie kristlastest vendi. Põhjused ei ole jumalasõnas, vaid poliitikas... Sa mõistad seda minust pareminigi." Ta justkui ootas kaastunnet, kuid ma ei saanud, ei saanud pidama...
"Ei tahaks küll sinu asemel olla," ütlesin mina. "Kus on poliitika, seal on ka häbi." (lk 328)
  • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013


  • Ainult paar aastat tagasi jälgisin Nimrudis ühel künkal seistes vana araablast, kes peotäie kivide ja linguga kaitses viljapõldu röövlindude hordide eest. Nähes, kui täpselt ta sihtis ja kui surmav ta relv oli, taipasin korraga esimest korda, et Koljatil ei olnud võidulootust. Taavet oli juba algusest peale paremal positsioonil — mees kauglaskerelvaga mehe vastu, kellel seda polnud. Mitte niivõrd väike mees suure vastu, kui ajud musklite vastu. (lk 52)
  • Peagi sai mulle selgeks, et Lähis-Idas pole miski see, mis ta paistab olevat. Kõik elu- ja käitumisreeglid, arusaamad ja kombed tuleb peapeale pöörata ja ümber õppida. Kui sa näed kedagi sinu suunas ägedasti kätega vehkivat, arvad, et ta ajab sind ära ja tõmbud kiiresti tagasi — tegelikult ta hoopis kutsub sind lähemale. Teisest küljest jälle, kui ta sulle käega viipab, siis annab ta märku, et sa ära läheksid. Kaks meest karjuvad üle põllu teineteise peale metsikult ja näivad ähvardavat teineteist kohe maha lüüa. Mitte sinnapoolegi! Need on kaks venda, kes teineteist tervitavad, tõstes häält vaid sellepärast, et nad ei viitsi teineteisele lähemale minna. Mu abikaasa Max rääkis mulle kunagi, et oma esimesel külaskäigul, šokeerituna sellest, kuidas kõik araablaste peale karjuvad, oli ta otsustanud, et tema küll mitte kunagi nende peale karjuma ei hakka. Kuid töölistega töötades avastas ta varsti, et ühtegi tavalisel toonil tehtud märkust ei võetud üldse kuuldagi — mitte nii palju kehva kuulmise kui veendumuse pärast, et nii räägitakse ainult iseendaga, ja et see, kes tõesti tahab teistele midagi öelda, võtab ka vaevaks öelda seda nii kõvasti, et on kuulda. (lk 417)
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164