ProosaRedigeeri

  • Ainult paar aastat tagasi jälgisin Nimrudis ühel künkal seistes vana araablast, kes peotäie kivide ja linguga kaitses viljapõldu röövlindude hordide eest. Nähes, kui täpselt ta sihtis ja kui surmav ta relv oli, taipasin korraga esimest korda, et Koljatil ei olnud võidulootust. Taavet oli juba algusest peale paremal positsioonil — mees kauglaskerelvaga mehe vastu, kellel seda polnud. Mitte niivõrd väike mees suure vastu, kui ajud musklite vastu. (lk 52)
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
  • Oli isegi uskumatu, et kuski oli loss nimega Azincourt. Kui langenuid tõepoolest oli seitse tuhat — mitu meest pidi siis iga inglane tapma? Ja mida olid prantslased ise teinud sel ajal, kõik need Armagnaci uhked rüütlid, riiuhimulised gaskoonlased, kõik relvastatud mehed? Kas nad polnud isegi suutnud kilpi tõsta enda kaitseks? Seitse tuhat langenut — see sarnanes rohkem vanade lauludega. Taavet võis tappa Koljati ainsa kiviviskega, aga et paar tuhat väsinud ja nälginud inglast, neist suur osa ainult vibudega varustatud talupojad, olid hävitanud Prantsuse kuninga parima sõjaväe, see oli uskumatu.