Meik

Proosa

• Lähen Tomiga teed jooma. Otsustasin, et peab Hollywoodi staaride kombel oma välimusele rohkem tähelepanu pöörama ja veetsin terve igaviku peitekreemi silmade alla ja ruuži põskedele pannes ning närtsinud näojooni ilmestades.

"Halastaja Jumal," ütles Tom, kui ma pärale jõudsin.

"Mida?" küsisin ma. "Mida?"

"Su nägu. Sa näed välja nagu Barbara Cartland."

Hakkasin hästi kiiresti silmi pilgutama, püüdes leppida teadmisega, et mingi jube viitsütikuga pomm on mu naha äkitselt pöördumatult kortsu ajanud. "Ma näen oma ea kohta tõesti vana välja, jah?" küsisin õnnetult.

"Ei, sa näed välja nagu viieaastane, kes on ema meigikarbi kallal käinud," ütles ta.

• Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik", tlk Kersti Tarien, Varrak, 1998, lk 148

• Debora, kes oli ta enda sõnul "liiga pika seljaga", hindas kõrgelt inimeste ilu, aga ka oskust, vaimukust ja tahet "olla ilus", nii et tema juurde minnes püüdsin ka mina end oma parimast küljest näidata.

Debora tõepoolest märkas asju, pani tähele, kui mul ilmusid jalga uued kingad või kaela uus sall. Ise oli ta alati kena, lai kõrge laup ikka veel kohevate juuste raamistuses ja pilk tumedalt nooruslik. Kuigi Debora kõnes ei olnud tunda Saaremaa mõjutusi, oli tema välimuses - minu jaoks - midagi väga saarlaslikku. Mulle tundus, et ta (peale selle kuulsa "Nivea kreemi juhtumi") ei lisanud ega vajanud oma loomulikule ilule elu jooksul mingeid abivahendeid. Mina seevastu olen alati armastanud endale "nägu pähe teha" ja ka seda küsimust arutasime me Deboraga üsna põhjalikult. Mitte et tema jaoks minu või kellegi teise make up mingi probleem oleks olnud - kohe üldse mitte -, aga on ju huvitav, kui keegi ei taha tegelikult välja näha niisugune, nagu ta on. Et inimene vajab maski, mille taha peituda. (lk 15-16)

• Ka Minni ei värvinud ennast kunagi (tal oli sahtlinurgas üks vana kulmupliiatsijupp, aga see oli ka kõik), kuid Minnil puudus minu mõõdupuu järgi ka sügavam huvi teiste inimeste välimuse vastu. Tundus, et Minni pidas (vähemalt minu märkamisajast alates) igat enesesättimist kas nüüd lausa patuks, aga omamoodi mõttetuseks, kuid ise oskas end olulistes olukordades just nagu sisse lülitada - muutuda üheainsa hetkega hoopis teiseks, üleni helendavaks olendiks. (lk 16)
  • Eeva Park, "Minu kuninglikud kaelkirjakud", Tallinn: Hea Lugu, 2018

• Kolleeg väidab, et tema arvates pole mul kunagi PMS-i. Et ta on mind jälginud ja ma olevat kogu aeg suht normaalne. Tühja temast. Eile hommikul tõusin menstruaalkrampidega. Ukerdasin vannituppa, panin menstruaalanuma sisse ja lasin plastikpudelisse kuuma vett. Kirjutasin töökaaslastele, et tulen veits hiljem tööle. Mõtlesin, et saadan pikali olles mõne meili ära. Kogemata tegin uinaku. Uinakust ärgates läksin vannituppa. Olin vist menstruaalanuma lohakalt sisse pannud, sest järsku lahvatas kogu veri mu seest joana soojale vannitoapõrandale. Seisin veidi aega nõutult. Kummardasin, et verd mopiga kokku kraamida. Punaselt põrandalt vaatas mulle vastu mu enda peegeldus ning – mis ühiskonnas me küll elame, et – mu esimene mõte enda peegeldust punasel põrandal nähes oli, et peaks enne tööle minemist veits krohvi näkku lükkama.
  • Heneliis Notton, "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus", Värske Rõhk, 17.07.2023

Luule

Aga tüdrukud, sina helde aeg,
aga tüdrukud, oh armas aeg,
olid võõbatud kui planguaed,
olid võõbatud kui planguaed.

Et usu aga nende ilusse,
et usu nende ingli-ilusse,
ja paha, kui ei vii neid vilusse,
ja paha, kui ei vii neid vilusse.

• Hando Runnel, "Kiitus" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 23