Proosa

muuda
  • Kolleeg väidab, et tema arvates pole mul kunagi PMS-i. Et ta on mind jälginud ja ma olevat kogu aeg suht normaalne. Tühja temast. Eile hommikul tõusin menstruaalkrampidega. Ukerdasin vannituppa, panin menstruaalanuma sisse ja lasin plastikpudelisse kuuma vett. Kirjutasin töökaaslastele, et tulen veits hiljem tööle. Mõtlesin, et saadan pikali olles mõne meili ära. Kogemata tegin uinaku. Uinakust ärgates läksin vannituppa. Olin vist menstruaalanuma lohakalt sisse pannud, sest järsku lahvatas kogu veri mu seest joana soojale vannitoapõrandale. Seisin veidi aega nõutult. Kummardasin, et verd mopiga kokku kraamida. Punaselt põrandalt vaatas mulle vastu mu enda peegeldus ning – mis ühiskonnas me küll elame, et – mu esimene mõte enda peegeldust punasel põrandal nähes oli, et peaks enne tööle minemist veits krohvi näkku lükkama.