Hugo von Hofmannsthal

Hugo Laurenz August Hofmann von Hofmannsthal (1. veebruar 1874 Viin – 15. juuli 1929 Rodaun Viini lähedal) oli Austria kirjanik ja libretist.

Hugo von Hofmannsthal, 1927

"Väikesi vaatlusi"

Hugo von Hofmannsthal, "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4/2010.

• Mõnikord võiks ehk raamatutest rääkida ka nii, et raamat ei oleks vaid pelk ettekääne. Sest meil kõigil tuleb endale tunnistada: me ei loe just vähe. Kui see on üks meie vaimu halbu harjumusi, siis oli samasugune halb harjumus ka Goethel, Napoleonil ja veel nii mõnelgi inimesel, kellel isiklikest vaimutagavaradest küll puudu ei tulnud. Tõsi, Beethoven tohiks ka ilma ainsagi raamatuta taskus Döblingist Sieveringi minna. Me tõmbuksime teeserva ja laseksime ta mööda. ("Raamatud laual", lk 5)
• Raamatuid vedeleb ka seal, kus midagi muud ei vedele: rongijaamades, hotellide fuajeedes. Lühidalt — neid on kõikjal. Too kõikidest riikidest kõige ebareaalsem, kõikidest meelepetetest kõige saladuslikum, see nõndanimetatud tegelikkus, on neid tihkelt täis. Meie olemasolu on tulvil raamatuid. ("Raamatud laual", lk 5)

• Keeles liiguvad näod nagu tumedad laialivalguvad varjud, temas on nii palju maastikke, nii palju noorust, nii palju sõnulseletamatut. Ent suurim võlujõud ei peitu mitte sõnades — see peitub väljendites, tolles tõlkimatus viisis, kuidas sõnu üksteise kõrvale lükitakse, kuidas nad üksteisele osutavad, üksteist võimendavad ja maha kustutavad, mängivad, isegi teesklevad, ja panevad ette üksteise maske, niimoodi üksteiselt vaheldumisi algupäraseid tähendusi röövides. See on ala, kuhu teadlastel pole peaaegu mitte mingit ligipääsu. Siin lõpeb filoloogi töö ja algab võlu nendele, kes oskavad kuulata. Siin ei anna peaaegu mitte midagi osadeks lahutada, tegemist ei ole millegi kombatavaga, see oleks sama, kui üritada osadeks lahutada naeratust, mis kiirgab näolt ja valgustab mingi tabamatu põgusa säraga tervet inimest, isegi tervet ruumi, ja kirjeldada mõõdetavaid tõmblusi suu ja silmade ümbruse väikestes lihastes. See saladuslik, tõlkimatu miski annabki keelele tema tohutu võlu. ("Prantsuse keele väljendid", lk 15)

• Ei tohi elu lihtsustada, rebides loomuse lahti saatuse küljest ning lüües lahku õnnetuse ja õnne. Ei tohi kõike üksteisest eraldada. Kõik on igal pool. Pealiskaudsetes asjades on oma traagika ja traagilistes oma alpus. Selles, mida me nimetame lõbuks, on midagi hingematvalt jubedat. Kokottide kleitides on poeesiat ja lüüriku tunnetes väikekodanlikkust. Inimese sees on kõike. Ta on tulvil mürke, mis võitlevad üksteisega. ("Sebastian Melmoth", lk 21)

• Siis kutsus rahvuse vaim veel üht meest: esile astus Beethoven.

Ta astus Haydni ja Mozarti maailma, nii nagu Aadam astus otse paradiisi nelja jõe keskele. Ta sarnanes inglitega, kuid tal polnud nende vaga, ent tõrksat näoilmet — ta oli esimene inimene. Tema suhe muusikaga polnud enam süütu, see oli teadev. Laulev, inimhääle sarnaselt kõnelev orkester ei laulnud tema käe all enam ilusaid helisid, loomise kirgast harmooniat: ta laulis isekalt üksiku inimese valust ja rõõmust. Iga muusikapala oli kui kire troon. Talle oli antud süda ja hääl, et hõigata pühadus välja oma salajasest elupaigast, ja ta kutsuski pühaduse iseenda, üksildase inimese juurde, et temaga jõudu katsuda ja mängida. Ta rääkis üksi, kõlavalt juttu omaenda südamega, armsamaga, Jumalaga, see oli katkendlik jutt, tihtipeale suursugune ja segane ühtaegu. Oma vankumatu, mässateski vaga südame põhjast lõi ta kõikidest keeltest kõige vägevama. Ta on üleni selles keeles: see on midagi enamat kui kõla ja toon, midagi enamat kui sümfoonia, enamat kui hümn, kui palve — see on sõnades väljendamatu, selles on Jumala ees seisva inimese käeviibet. Siin oli sõna, aga mitte keele rüvetatud sõna, siin oli elav sõna ja elav tegu ja need olid üheks saanud. ("Kõne Beethoveni auks", lk 32)

• Jah, tõsi, mitte miski ei kuulu kokku. Meid ei ümbritse midagi peale hõljuva, mitme nimega, ebatõelise miski, selle taga haigutavad aga olemise hiigelkuristikud. Kes otsib jäika ja etteantut, haarab alati tühjust. Kõik on pidevas liikumises, jah, kõik on niisama vähe tõeline kui purskkaevu paigalseisev veejuga, millest lakkamatult langevad piiskade müriaadid. Silmadega, mis näitavad meile petlikku purskkaevu, peame vaatama inimeste elu, sest inimeste liigutuste ja tegude ilu ei ole midagi muud kui terve võngete müriaadi kokkusaamine ühel silmapilgul. ("Inglise stiil", lk 41)

• Komöödia element on iroonia ja tegelikult pole miski pealt sõja, mis lõpeb nurjumisega, kohasem ilmsiks tooma irooniat, mis valitseb kõikide maailma asjade üle. Tragöödia annab oma kangelasele, indiviidile, kunstliku väärikuse: teeb temast pooljumala ja tõstab ta kõrgemale keskklassi igapäevastest suhetest. Pruugib tragöödial sellest ebateadlikust, ent hädavajalikust traditsioonist kas või pool sammu kõrvale astuda, kui ta juba satubki komöödia valda; ja kui lähedale jõuab komöödiale kas või säärane tükk nagu "Hamlet", aga Hamlet ise on veel kuningas ja kangelane, ehkki säärane, kelle loomust suhete iroonia ja eneseiroonia juba uuristavad nagu päikesekiired lumememme; keskklassi kurbmäng on küll täielik mõttetus, sest keskklassi maailm on ühiskondlike suhete ja tingimuste maailm, tragöödia aga areneb kõige selle pinnal, mis ei ole ühiskondlikult tingitud. Aga üks tõeline komöödia mässib oma tegelased alatasa keerukatesse suhetesse maailmaga, seab üldse kõik omavahelistesse suhetesse ja seeläbi suhtesse irooniaga. ("Asjade iroonia", lk 46)
• Sel, kes on jõudnud mingi asja kibeda lõpuni, kukub side silmilt, tema vaim saab selgeks ja ta näeb asjade taha, peaaegu nagu teise ilma läinu. ("Asjade iroonia", lk 48)

• See on õhusõit kurat Asmodiga, kes tõstab pealt kõik katused, paljastab kõik saladused. Aga see ei ole pelgalt piinava, tihtipeale petta saava uudishimu vaigistamine — siin rahuldatakse nagu unenäoski üht salajasemat tungi: unenäod on teod, tahtmatult sugeneb tollesse piiramatusse vaatamisse magusat enesepettust, nagu kasutataks neid tummi, teenistusvalmilt möödavilksatavaid pilte oma suva järgi, nagu valitsetaks tervete elude üle. Maastik, maja ja park, mets ja sadam, mis tegelaste selja taga mööda libisevad, loovad vaid isemoodi tuhmi kõlaga muusikat taustaks, sünnitades tolles hämaras piirkonnas, kuhu ei tungi ükski kirjutatud ega öeldud sõna, mõõtmatut igatsust ja ülendumist, filmis aga lendab vahepeal üksikute rebitud räbalatena mööda kogu kirjandus, terve kirjanduste virvarr, tuhandetest draamadest, romaanidest, kriminaallugudest üle jäänud tegelased; anekdoodid ajaloost, selgeltnägijate nägemused, seiklejate kirjeldused, aga samuti kaunid olendid, selged ja arusaadavad liigutused, näoilmed ja pilgud, millest kogu nende hing välja paistab. Nad elavad ja kannatavad, võitlevad ja hukkuvad otse unenägija silme all, aga unenägija teab, et ta on ärkvel; ta ei pea mitte midagi endast välja jätma; kõigega, mis tema sees on, ka kõige varjatuma kurrukesega, vaatab ta üksisilmi seda virvendavat eluratast, mis igavesti pöörleb. See on terviklik inimene, kes andub tollele vaatemängule, pole ainsatki unenägu õrnast lapseeast, mis kaasa ei võnguks. Sest me oleme oma unenäod ainult pealtnäha ära unustanud. ("Unenägude aseaine", lk 51)

• Ja ometi ei ole olemas ilusat või olulist sisu ilma tõeliselt ilusa esituseta, sest sisu sünnib alles esituse kaudu, ja ilus raamat ilusa keeleta on niisama võimatu kui ilus pilt ilusa maalinguta; just see ongi ilusasti kirjutatud raamatu kriteerium, et ta ütleb meile palju, halvasti kirjutatu ütleb meile aga kas vähe või üldse mitte midagi, kuigi eks ta midagi või ju meile vahendada või arusaadavaks teha või mingeid asjaolusid meie pilgule avada. Kui teoloog või antroposoof, kes kõneleb meile sellest, mis hõljub tema kujutluses kui kõrgeim taip või ebamaine aimdus — ja kas oleks veel ülevamat ainest kui meie loomuse seos jumalikuga —, kannab oma jutu ette kaupmehe toonil, kulunud ajalehekeeles või jõuetult puterdavas kujundite keeles, siis see meieni ei jõua; Boccaccio pani oma jutustused kirja niimoodi, et kõik nendes lugudes on igavene, ja kuigi tema juttude aineks on armunute kohtumised, abielumeeste ülekavaldamised ja teised inetud riukad, seisavad need frivoolsed lood oma hävimatuses ja vaimses — me ei saa selle kohta öelda teisiti kui vaimses — veetluses kõrvuti Platoni dialoogidega, mille sisu on tõeliselt suursugune. Nii jõuaksime üsna lähedale mõttele, et pole olemas iseenesest kõrget ega iseenesest madalat ainest, on vaid vaimse ja meelelise maailmaelemendi peegeldused isikutes ning nende peegelduste tase ja väärtus on lõpmatult erinev, sõltudes peegeldaja vaimust. ("Ilus keel", lk 53)

• Sellele võis eelneda õhtu, imeline õhtupoolik, see õhtu, mis tuleb igal aastal korra, varem või hiljem, too ainukordne õhtu, mil suve lopsakus on ühtäkki kohal; päike on ammu loojunud, aga läänekaares seisab taevaserval ikka veel valgustriip, triibu kohal süttib ehatäht nagu tõrvik; mäed, tumedad kuristikud mägede vahel hõõguvad sisemises punakassinisest leegist; ütlemata kerge tuuleõhk liigub nagu hingeõhk puult puule; kohati hiilib tuul himuralt mööda maad, haarab mõnest äsja kedratud linast, mis on pleekima laotatud, ja paisutab seda nagu purje; siis tulvab vesi oma sisemise jõu sunnil kaevukünasse, ülal taevas tulvab aga tähesära üle ääre; vesi suliseb puust torudes valjemini, kohiseb kaljulõhest välja voolates nõudlikumalt, veelgi uhkemalt mühiseb taamal kosk, justkui sunnitaks mustendavat mäge, jäika kaljuseina oma sisemust avama; nõlvadelt ja niitudelt laskub aeglaselt tiireldes alla heinalõhn; saod meenutavad väsimusest ümber kukkunud matkajaid, kepi najale tardunud palverändureid, rännuasendis magajaid; ja iga vari öös, olgu metsaserval või rõdul, sarnaneb mantlisse mässitud rändajaga, kes jäi paigale, et esimese päikesekiirega kergejalgselt püsti hüpata, esimese sammuga edasi rännata. ("Suvine reis", lk 56)
• Aga kaunilt ehitatud linnade poolest on see maa rikkam kui mis vahes maastik maakeral. Kolm neist on uhked pandlad selle mantli hõlma palistusel: Venezia, Vicenza, Verona. Ent igas mantlivoldis on peidus ehe, ja kes suudaks kõiki volte läbi tuhnida? Siin laiub Belluno, siin libised alla Trevisoni, siit läheb üks haru Vittoriosse, ja juba oledki sa maha maganud Feltre, juba on kõrvale jäänud Asoro, juba on Bassano su selja taga. Kas tahad uuesti näha Serravallet, oru imelist tõkkepuud, vägevat kaljulõhet, kus saavad kokku sillarakked ja kirikutrepp, bastion ja aiamaja? Juba oled kaldunud liialt kaugele lõunasse, juba kulgeb valge maantee läbi viinapuuaedade Castelfranco kivimüüride poole. (Suvine reis, lk 58)
• Sellele künkale ehitas Palladio oma Villa Rotonda. See ei ole maja, ei ole tempel, ja on mõlemat korraga. See on üksainus hiigelsuur ümmargune saal, kupliga kaetud, neli väravat viivad nelja sammastele toetuvasse eeskotta, igast eeskojast suundub välja trepp. Kõik on allutatud selle rotundi toredusele: kambrid hoones on ehitatud piilarite sisse, võlvkaartesse, mis kannavad seda suurt puhast tervikut; kambrid ümbritsevad nähtamatult rotundi peapaela ja suubuvad kupli alla kõrgesse saali; kambrid on paigutatud nelja lahtise trepi alla ja põrnitsevad trellitatud akendest mornilt nagu orjad, kelle turjal lasub kogu see toredus.

See maja paistab olevat ehitatud nii otsatu naudingu tarvis, nagu poleks ta ehitatud mitte inimestele, vaid jumalatele. Ja kui nad olid inimesed, siis pidi nende soontes voolama kübeke jumalate kuldset verd, et sellist elumaja taluda. Need neli treppi, avatud mägede, mere, tasandiku ja linna poole, sunnivad lausa üliinimlikult esile tõusma. Pelk vaade treppidele — alandatud, nagu nad on, inimtühjad, kohati kuni tellisteni paljastunud, sisalike elupaik — sünnitab unistusi. Kohutav, kuidas nad ei tea üksteisest midagi, kuidas nad üksteisele selja keeravad, need neli treppi, üksteisele ja hiigelsuurele hämarduvale saalile. ("Suvine reis", lk 61)

• Suur linn ei täida sugugi pahuralt ja kohustuslikus korras hügieeninõudeid, paigutades väikesi rohelisi laike oma hallikaskollasele tervikule, vaid uuristab lõbuga käike lõputute looduslike aedade ja aedu meenutavate mäeküngaste sängi, kus ta lebab, ning on võlutud, kui vähemalt kahekümnesse paika ilmuvad uued põõsad ja rohelus ning värvid. Iga veerandaasta tagant avatakse mõni uus aed, linnapea peab lühikesi kõnesid, mis on võrreldamatult sümpaatsemad kui enamik neist, mida peetakse mistahes muudel avalikel puhkudel, ja me võime tõesti loota, et aja jooksul katavad jasmiinipõõsad ja sirelid ja kukerpuud, suured rododendronite õiepuhmad ja elulõnga ning ronirooside väädid suurema osa neist tüütutest ausammastest, mis seisavad iga nurga taga nagu poolenisti kadunud ajastu kivistunud fraasid ning aitavad suuresti kaasa, et need, kellele nad on püstitatud, unustusse vajuksid. ("Aiad", lk 63)

• Internatsionalismi tendentsidele, mis istutati austerlase südamesse tänu kuulumisele katoliiklikku maailma, tänu universaalse õukonna mõjule, kogemusele rahvuslikult segunenud sõjaväes, universaalse suunitlusega õpetatusele, mis tugines pigem seitsmeteistkümnendale sajandile kui kitsarinnalisemale kaheksateistkümnendale, polegi siinkohal tarvidust lisada kõige suurejoonelisem neist universaalsetest tendentsidest — muusikaline tendents. See on piisavalt tuntud ja ta on ka ainus, mis iseenesest ja kestvalt enesele tähelepanu tõmbab. Kuid ka suurim ja nimekaim austria kirjanik Franz Grillparzer, kelle elu kulgeb peaaegu läbi terve üheksateistkümnenda sajandi, ilmutab neidsamu rahvusüleseid omadusi otsekui midagi iseenesestmõistetavat oma draamade igas stseenis, nende ainevalikus ja poliitiliste ning filosoofiliste kirjutiste igas viimases kui reas. Grillparzerilt pärineb kuulus ütlus, mis kirja pandud 1840. aasta paiku, kui kaheksateistkümnenda sajandi lõpu vaimu sünnitatud moodne natsionalism hakkas näitama oma kalki nägu: "Inimlikkusest rahvusluse toel elajalikkuseni." ("Tähelepanekuid", lk 71)

• Sest luuletamine, ja see on kusagil Hebbeli päevikutes kirjas, luuletamine tähendab võtta maailm endale ümber nagu mantel ja soojendada end. ("Kirjanik ja praegune aeg", lk 83)
• Kirjanik ei või midagi endast ära tõugata. Ta on paik, kus aja jõud ihkavad üksteist vastastikku tasakaalustada. Ta on nagu seismograaf, mille paneb vibreerima iga värin, olgu või tuhandete miilide tagune. Mitte et ta vahetpidamata maailma asjade peale mõtleks. Aga nood mõtlevad temale. Nad on tema sees, niisiis valitsevad nad tema üle. Isegi tema tuimusehetked, depressioonid, hingelised segadused on ebaisiklikud seisundid, need sarnanevad seismograafi võbinatega, ja pilk, mis ulatub piisavalt sügavale, võiks neist suuremaid saladusi välja lugeda kui luuletustest. Poeedi valud on asjade sisemised konstellatsioonid, paiknemised tema sees, mille äramõistatamiseks tal pole jõudu. Tema lakkamatu tegutsemine on harmoonia otsimine iseendas, selle maailma harmoneerimine, mida ta endas kannab. Oma kõige parematel tundidel tarvitseb tal vaid need asjad kokku panna, ja kõik, mille ta kõrvuti asetab, muutub harmooniliseks. ("Kirjanik ja praegune aeg", lk 89)