Veneetsia

Veneetsia (itaalia keeles Venezia) on sadamalinn Itaalia põhjaosas Aadria mere looderannikul, mis on ehitatud põhiliselt Veneetsia laguuni saartele ja on tuntud oma kanalite poolest.

Jane Vivian (fl. 1861-1877), "Loojang Veneetsia suurel kanalil", s.d.

Antonietta Brandeis (1848-1926), "Kanal Veneetsias, Palazzo Rocca tagakülg", s.d.

Willie Betty Newman, "Kuldne tund Veneetsias" (1895)

Natalie Curtis Burlin (1875-1921), "Öö Veneetsias", s.d.

Proosa

• Ma ei ole sulle veel midagi rääkinud sellest omapärasest linnast, mis kerkib mere rüpest ja laseb lainetel peksta vastu oma kaldapealseid, mis allutab mere oma seadustele, mis laseb tal kohale tuua Euroopa ja Aasia rikkusi, laseb tal end teenindada ja iga päev kohale tuua kõik kaubad, milleta see linn häviks keset oma toredust ja piiritut uhkust. Kohas, kus see linn asub, elasid alguses vaid vaesed kalurid, kelle paadid arglikult sõudsid neil vetel, kus nüüd senati galeerid uhkeldavad. Vähehaaval hakkas kaubandus elavdama seda ida-ja läänemaailma kokkupuutepunkti ja Veneziast sai ühenduslüli, mis sidus ühte maailma teiste osade ja Itaalia eluviisi. Sellest ka nii vaheldusrikkad värvid, see usundite, riidemoodide ja keelte segu, mis annavad sellele linnale nõnda omapärase näo ja sulandavad kohalikud nüansid kahekümne erineva rahva omadesse. (lk 75)
• Venezia on naudingute ja logelemise kants. Lesitakse gondlites, mis taltsutatud lainetel libisevad, lesitakse teatriloožides, kuhu kanduvad Itaalia kõige kaunimate lauluhäälte nõiduslikud helid. Suur osa päevast magatakse lihtsalt maha, elu toimub öösiti, kas siis ooperiteatris või kohas, mida siin kutsutakse kasiinoks. Venezia keskuseks on Püha Markuse väljak, mis öösel on suurilmainimeste salongiks, päeval aga lihtrahva kokkusaamiskohaks. Siin antakse pidevalt etendusi, avatakse uusi kohvikuid ja suletakse vanu, kauplused on vitriinid luksuskaupu täis kuhjanud, siin suitsetab armeenlane vaikides oma sigarit, taamal aga kõnnib loori taga suursuguse veneetslase naine - silmipimestavate teemantidega üle külvatud, pooleldi oma ilu varjates, pooleldi seda aga oskuslikult välja näidates - kergel sammul üle väljaku, lehes oma hommikust, lõunast või õhtust jalutuskäiku, et käia läbi kohvikutest, külastada teatrit ja seejärel uuesti peituda oma kasiinosse, oodates seal päikesetõusu. (lk 77)
  • Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003

• Üks mu esimesi reisimälestusi on Venezia. See mälestus pole kena, sest tollal olin vanaemast lahus ja koos vanematega. Oli talv, laguunid olid nukrad ja hallid ja haisesid. Lisaks sellele veeti mind harimise eesmärgil — olin seitse aastat vana — pildigaleriidesse. Nägin suurel hulgal pilte ja leidsin, et peaaegu kõik neist on tapvalt igavad. Kui ma siis aralt teatasin, et mulle piisab sellest pühakute kogusest, sain kuulda tavalise "Sa oled idioot", mis tegi mulle vanad meistrid pikaks ajaks vastikuks.
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 (1981), lk 26

• Tomile meeldis, et Venezias polnud autosid. See andis linnale inimliku näo. Tänavad on nagu veresooned, mõtles ta, ning inimesed on veri, mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal tuvid — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik plaza'le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. Plaza mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas kakofooniaks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri.
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 131

• Meelitav oli juba Veneetsia ise. Kuidas oleksin võinud lasta sulgeda oma otsiva vaimu mõne väikse Saksa linna kitsaste müüride vahele, kui mul oli võimalus asuda linna, mis asus maailma keskpunktis ja oli iga selle nurgaga ühenduses oma laevade kaudu? Kui ma võrdlesin maailma inimese kehaga, oli Veneetsia selle süda, kuhu kõik veresooned kokku jooksid. Ja mis oli loomulikum, kui et ma kõigepealt tegin tutvust maailma südamega, enne kui läksin otsima selle aju. Siin võis kohata inimesi, ka õpetatud mehi, igast maailma kaarest, rohkem kui mõneski ülikoolilinnas, kus kõrgeauline kolleegium kadedalt oma eesõigustatud asendi eest valvel seisis. Veneetsia oli ka ainus linn, mis endiselt oli tihedas ühenduses Idamaaga, kus oli palju saladusi, mille jälile me veel polnud saanud. Aga sõnumitoojad olid olemas, kui ainult leidus keegi, kes nad ära tundis, nende kõnest aru sai. Siia tulid rohud, õlid ja salvid, mida ainult õnnekorral võis leida mujal kalli raha eest.
  • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 120-121

• Öö Veneetsias! Juba need kaks sõna on laetud alatedvuses helisevate ülemtoonidega mitte ainult Teatro Verde ruumipoeetikast, vaid ka linnast kui hiigelsuurest lavapildist. See ilmneb eriti märkimisväärselt, kui suunata pilk samal saarel asuva Andrea Palladio kavandatud klassikaliste sammaste ja hiiglaslike kolmnurkadega renessanss-stiilis kiriku tornist üle vee Püha Markuse väljakule ja keskaegsele Doodžide paleele. Kui sellisele tunnetusele lisada niisuguse paigaga seotud mälestusi või soovunelmaid, muutub kõik viirastuslikult ebamaiseks. Kaotame ajataju ja eneseteadvuse. Jääb vaid (Aristotelese sõnutsi) teatris istuvas vaatajas toimuv hingeline õilistumine, nagu muistsel sõõrikujulisel kooriväljakul, kus kohtuvad aeg, ring ja ruum.
  • Mardi Valgemäe, "Teatrimaania", Vikerkaar 7–8/2011, lk 101-124

• Tavaloogika ei aita Veneetsias kuigi kaugele: paralleeltänav võib lõppeda kanali või sillaga, mis viib vastasmaja uksest sisse, või keerduda otse vastassuunda, enne kui jõuad iitsatadagi. Paljud tänavad on nii kitsad, et kui käed välja sirutada, ulatud mõlemalt poolt maja puudutama. Hämarale tänavale vaade ei jõua ja nõnda polnud lootust orienteeruda mõne kirikutorni või muu silmatorkava maamärgi järgi. Natuke aega pusisin linnakaardi labürindiga, lõpuks otsustasin uidata lihtsalt nina järgi ja see oli õige otsus, sest Veneetsias pole ükski koht halvem kui teine, peaasi on päriselt näha, mitte muretseda, nina kaardis. Ikka tuli igal pool vastu renessansiaja kodanikke. Järsku meenus - põgenesin Kölnist karnevali pärast, ka siin on ju karneval, Veneetsia karneval! See pani veidi pettuma, olin juba uskuma jäänud, et Veneetsias nõnda riides käiaksegi.
  • Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 234

Luule

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.

• Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 57