Mardi Valgemäe

Mardi Valgemäe (10. november 1935 Viljandi – 15. märts 2020) oli eesti teatriteadlane, New Yorgi Linnaülikooli (CUNY) Lehmani kolledži inglise keele professor.

• Tänapäeva teatriarhitektuuri mitmekülgsusele vaatamata korduvad paljude lavahoonete põhivormid ning nii on see olnud juba renessansiajastust saadik, sestpeale kui inimväärikust taotlev mõtlemisviis hakkas välja tõrjuma keskaegseid, usuga seotud tõekspidamisi. Ent kuna suurte teatrite sisearhitektuur sarnaneb katedraalide ruumijaotusega, tegeleme siin kui mitte sisuliselt, siis ikkagi vormiliselt semiootilise märgisüsteemiga, mis "tähenduslikult asendab midagi teist" ja mida Umberto Eco on nimetanud "arhitektuuriliseks tekstiks".
• Tegelikult võib Inglise rahvusteatriks pidada kolm aastat pärast Stuartite restauratsiooni avatud, ent mitu korda ümber ehitatud Drury Lane'i teatrit, mida admiraliteedis teeniv teatrilembeline Samuel Pepys külastas 8. mail 1663 ehk päev pärast hoone avamist. Samuti nagu Pariisi maapaost naasnud noor kuningaski, oli Pepys peamiselt huvitatud esmakordselt Londoni lavadel avalikult esinevaist naisnäitlejaist, ning kuigi ta taunis oma salapäevikus halba akustikat, kiitis ta sellegipoolest teatri sisearhitektuurilist planeeringut.
• 18. sajandi lõpust pärineb ka näide, kuidas tollal Londonis teatrit tehti. Näitekirjanik ja lavastaja Richard Brinsley Sheridan oli ühe saksa tüki mugandamisega nii hätta jäänud, et ajal, mil laval esitati neljandat vaatust, tõlkis Sheridan lava taga viiendat. Vaheajal püüdsid näitlejad osi pähe tuupida, aga kui etendus keskööl lõppes, oli teatrisse jäänud vaid 39 pealtvaatajat. Ja tollal oli nelja rõduga Drury Lane'i saalis 3611 istekohta!
• 18. sajandil ehitati suursuguseid teatreid ja loodi uusi näitetruppe. Mitmeid niisuguseid teatrimaju ja -truppe tituleeriti "kuninglikeks". Teisi kutsuti rahvusteatreiks. Viimane nimetus ei olnud alati paikapidav, sest unustades rahvusliku repertuaari, mida sageli polnudki olemas, eelistati ooperit või melodramaatilisi välismaiseid tõlketükke.
• Kuigi uue teatritrupi loojaks oli ainuvalitseja, kes siiralt uskus, et "riik – see olen mina", pidi verivärske rühmitus peatselt uut lavahoonet otsima, sest kristlik kirik – ilmselt võimsam kui riik – leidis, et "kuninglike" näitlejate kasutuses olev Guénégaud' teater osutub hädaohtlikuks selle läheduses asuva Pariisi ülikooli äsja rajatud kolledži (Collège des Quatre-Nations) tudengeile. Nii avatigi aprillis 1689 vaid umbes kakssada meetrit lõuna pool Guénégaud' saali uus teatrimaja (hundid ilmselt söönud, lambukesed terved!), mille kujundas endise pallimängusaali asemele arhitekt François d’Orbay. [---] Teatri itaaliapäraselt U-kujulist saali ümbritsesid kolm loožidega rõdu, mis ulatusid, nagu Minerva väljasirutatud kaitsvad käed, lava keskkohani. Ligi kaks kolmandikku parterist, mille taga kerkis "amfiteatrilik" istmestik, oli mõeldud seismiseks. Lava külgedel paiknesid pealtvaatajate jaoks pandud pingid. Mõistagi segas seal istuv publik etendust, ning 18. sajandi keskpaiku kõrvaldati need istmed. Pikapeale lõpetati ka saalis püstijalu seismine, kuigi näitlejad ei olnud sellega päri, sest istumine, nagu oleme seda kahtlemata ise kogenud, soodustab letargiat ning isegi und.
• Marvin Carlson meenutab, et filosoof Hegel eelistas kristlikule kirikule kreeka templi "arhitektuurilist semiootikat". Carlson tsiteerib ka Voltaire'i, kes väitis, et prantslased ei vabane barbaarsetest kommetest enne, kui Pariisi peapiiskop hakkab ooperis käima.
• Seitse aastat pärast tänaseni hästi säilinud Odéoni avamist Marie-Antoinette'i poolt puhkeb Prantsuse revolutsioon. Comédie-Française, kus toimub pereheitmine, lõhestub. Aga lõpp hea, kõik hea! Kahtlusalused näitlejad – ent mitte teatrilembene kuninganna – pääsevad üle noatera tutvumast giljotiini vaheda masinavärgiga, ning uuesti koondatud näitlejaskond kolib 1799. aastal Victor Louis' kavandatud teatrisse Richelieu tänaval [---].
• Esimene teadaolev ingliskeelne näidend etendus 27. augustil 1665 Virginia koloonia Accomacki maakonnas ning osutus otsekohe tüliõunaks. "Karu ja karupoeg" ("Ye Bare and Ye Cubb"), mille tekst pole säilinud, aga mille oletatavaks autoriks peetakse kohalikku maaomanikku William Darbyt, ärritas ilmselt üht kaaskodanikku, kelle pealekaebusel, et komejandid olevat sooritanud "avaliku nurjatuse" (public wickedness), vangistati Darby, ning esimesed ameerika teatrientusiastid pidid võimudele kinniste uste taga etendust kordama. Kohus aga mõistis näitlejad õigeks, ning hageja pidi kandma kohtukulud.
• Väikesed eksperimentaalteatrid võivad osutuda tooniandvaks linna kultuurielus, aga New Yorgi kui kapitalistliku maailmavaatega ühiskonna teatrielu südamiku moodustavad mitme rõduga itaalia ooperimajade eeskujul ehitatud suured, kohati isegi poolkumerate istmeridadega Broadway lavahooned. Kahjuks puuduvad neil Euroopa teatreile omased mugavused, nagu jalutusruumid ja puhvetid.
• Estonia purustamine Nõukogude Liidu pommilennukite poolt 9. märtsil 1944 Eduard Tubina balleti "Kratt" etenduse ajal lõi sügava ja sümboolse haava eestimeelselt häälestatud haritlaskonna ja paljude rahvuslaste hinge. See arhitektuuriliselt imposantne kunstitempel oli ju ehitatud osaliselt korjanduse teel kogutud rahva rahadega, ning selle kontserdisaalis oli 1919. aasta kevadel kokku tulnud Eesti Vabariigi Asutav Kogu. Ent samas võis too 9. märtsi öö, vaatamata taevast tulevale surmale, näida nii mõnelegi sealolijale (või juhuslikult Estonia lähedusse sattunule) sürrealistlikult teatraalsena, sest põlevast teatrihoonest põgenes peale publiku ka grimeeritud ja kostümeeritud tantsijaid, luues niimoodi kui mitte just dantelikult põrguliku õhkkonna, siis muusikalembestele ikkagi nagu mingi wagnerliku Götterdämmerung'i. Pealegi on ju teater, nagu kirikki, omamoodi sakraalne.
• Oli aeg, kus inglise keelt kõnelevas maailmas ei teatud midagi eesti teatrist, või kui teatigi, siis kõik oli segamini nagu puder ja kapsad. Näiteks 1926. aastal New Yorgis ilmunud raamatus viitab autor Huntly Carter teatrile nimega "Tartus", mis asuvat linnas nimega Wenemuina (Vanemuine), ja samuti teatrile "Walgas", asukohaga Sade ("Valga" Sädes).
• Peale lavatöö on Linnateater kirjastanud oma nüüdse asukoha ja tegevuse kohta kuus raamatut, neist üks kolmkeelne. Põhiliselt heiastub nendest tekstidest ja fotodest lavakunsti usutunnistus, mis püüab rakendada (nagu ühe raamatu pealkiri sellele viitab) Peter Brooki teatri kui "tühja ruumi" põhimõtet. Hoopis erinevad on Tallinnas viibiva välismaise teatrikülastaja maised mured, nagu õigeks ajaks õigesse saali jõudmine, mis Laia tänava majade labürintjates tubades ja käikudes lisab kõigele muule metateaterlikku jumet ning meenutab siinkirjutajale 1968. aastal toimunud prantsuse tööliste streigile ja üliõpilasrahutustele järgnenud õhkkonnas maa-aluste salakäikude kaudu Le Tripot'-nimelise keldriteatri otsimist Pariisis.
• Öö Veneetsias! Juba need kaks sõna on laetud alatedvuses helisevate ülemtoonidega mitte ainult Teatro Verde ruumipoeetikast, vaid ka linnast kui hiigelsuurest lavapildist. See ilmneb eriti märkimisväärselt, kui suunata pilk samal saarel asuva Andrea Palladio kavandatud klassikaliste sammaste ja hiiglaslike kolmnurkadega renessanss-stiilis kiriku tornist üle vee Püha Markuse väljakule ja keskaegsele Doodžide paleele. Kui sellisele tunnetusele lisada niisuguse paigaga seotud mälestusi või soovunelmaid, muutub kõik viirastuslikult ebamaiseks. Kaotame ajataju ja eneseteadvuse. Jääb vaid (Aristotelese sõnutsi) teatris istuvas vaatajas toimuv hingeline õilistumine, nagu muistsel sõõrikujulisel kooriväljakul, kus kohtuvad aeg, ring ja ruum.
  • Mardi Valgemäe, "Teatrimaania", Vikerkaar 7–8/2011, lk 101-124

• Kasvades üles teatri riietusruumides ning küpsedes eksperimentaallavastuste õhkkonnas, ei andnud O'Neill oma parimat mitte niivõrd näitekirjanikuna, kui just kõikehaarava teatrikunsti viljelejana. Ta näidendid, mis tihti kahvatavad eluta raamatukogu vaikuses, muutuvad uskumatult jõuliseks elava, kujutlusvõimelise näitelava nõiaväelises miljöös.
  • Mardi Valgemäe, "Ekspressionismist Eugene O'Neilli näidendeis", Tulimuld 4/1962

• Näib, nagu kehtiks kolmas Newtoni seadus, mis tegeleb mõju ja vastumõjuga, ka loomingulises maailmas. Nii nagu kaks punktmassi mõjuvad teineteisele võrdvastupidise jõuga ning panevad liikuma reaktiivmootoriga lennuki, nii võib mõjuda repressiivne riigikord ergutavalt režiimi taunivale kirjanikkonnale ning panna käärima loometöö, nagu see sündis 1960-ndail ja 70-ndail aastail Eestis.
• Asetades Viidingu ja Rätsepa 1979. aastal kirjutet näidendi oma ajastu konteksti, võime tõlgendada kommunaalselt elavate ning kollektiivselt tegu tsevate olevuste tahet pääseda Prügiväljadelt ning saada inimesteks kommunismist vabanemise sooviga. Olulist osa selle protsessi juures mängib mälu, sest inimeseks saab, nagu toonitavad olevused, ainult siis, kui kõik (mis kunagi oli?) meelde tuleb.
• Poliitilisi ülemtoone evib ka püssi ja kirjutusmasina leidmine. Relvade omamine oli ju tollal eestlastele kõvasti keelatud. Samuti tegid võimud suurele osale rahvast kättesaamatuks ladina tähestikuga kirjutusmasinad, kuna ka niisugusest riistapuust võis tulla, nagu ütleb üks tegelasist, "kas pauk või veel midagi hullemat". Stseen kirjutusmasina ümber kogunenud olevustest, kes püüavad kommunikeerida inimestega, osutuski õhtu üheks mõjuvaimaks pildiks.
• Traadikuivatamise kastiks peetud ning suureks mustaks hüütud klaver kehastab ilu, ent ka rõõmu ja kurbust, õiget ja valet.
• Enn Alliksaare nagu muuseas antud repliiki "ta teeb kuidagi rahutuks" võibki pidada kunstide kõige olulisemaks eesmärgiks.
  • Mardi Valgemäe, ""Olevused" Torontos", Teater. Muusika. Kino, 4/1995, lk 60-62, 96-