Streik

Proosa

Läheneva streigi tõttu oli kõikidel äriplaanidel äkitselt kriips peal. Paljude pikkade tundide jooksul väljatöötatud ideed olid muutunud kasutuks, need läksid täielikult raisku tööliste pöörase rumaluse tõttu, mis tegi neile endile veelgi suuremat kahju kui temale, ehkki tegelikult polnudki võimalik nende poolt tehtud kahju määra kokku arvutada. Ja need mehed arvasid, et võivad õpetada omanikke kapitaliga ümber käima! Hamper oli veel samal päeval öelnud, et kui see streik teda ka laostama peaks, alustaks ta kõike otsast peale, lohutades ennast mõttega, et tema õnnetuse põhjustajad on palju suuremas hädas kui tema ise — temal olid nii käed kui ka pea, töölistel ainult käed; ja kui nad oma tööjõu turu mujale kolima sunnivad, ei saa nad sellele ei järgneda ega ka uut ametit selgeks õppida.
- Elizabeth Gaskell, "Põhi ja lõuna" I, tlk Maria Drevs, 2002, lk 226

Jäine külmus haaras naist. Ta tõmbas õlad kössi ja keeras enda pooleldi kõrvale, nagu ei istuks lauaotsas mitte tema mees, vaid... Naine õmbles ja õmbles; ta ei mõelnud midagi ega küsinud midagi, kuna muidu oleks võinud tulla vastus, mis purustab ta elu.

Ja missuguse elu! Kindlasti tavaline elu tavalise võitlusega leiva ja lastesukkade pärast. Aga siiski samaaegselt tugev, julge elu, täis palavat huvi kõige vastu, mis vääris osavõttu. Ja kui veel juurde arvata see, mida nad mõlemad, tema ja Wallau naine, oma isadelt olid kuulnud, kui nad olid alles kaks väikest patsidega tütarlast samalt tänavalt; polnud midagi, mis poleks vastukaja leidnud nende kodude nelja seina vahel: võitlused kümne-, üheksa-, kaheksatunnise tööpäeva eest, kõned, mida isegi naistele ette loeti, kui nad nõelusid tõepoolest põrgulikke auke sukkades, kõnesid, mida oli peetud, Bebelist Liebknechtini ja Liebknechtist Dimitrovini. Uhkusega jutustati lastele, et juba vanaisasid oli vangistatud selle eest, et nad streikisid ja demonstratsioone korraldasid. Tõsi küll: tol ajal selle eest veel ei piinatud ega mõrvatud. Milline selge elu! Ja nüüd — ainsa küsimuse, ainsa mõtte läbi võib see elu variseda kokku...

Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 110-111