Lõbusõit
Proosa
muuda- Lõbusõit Prateril: Hobuse silme ees avaneb kogu maailm. Kutsarile on maailm hobuse tagumiku suurune. Kavaleri silmis on maailm kutsari selja suurune. Ja jõllitavale rahvahulgale on maailm veel vaid kavaleri näolapi suurune.
- Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 34-35
- Nad olid tulnud miljoneid miile selle lõbusõidu pärast - et kalastada. Aga raketis oli olnud kuulipilduja. See oli puhkuse veetmine. Aga milleks kogu see toidutagavara, enam kui küllalt, et jätkuda aastateks, mis jäeti peidetuna sinna raketi lähedale? Puhkuseveetmine. Vahetult puhkuseveetmise loori taga polnud õrn naerunägu, vaid midagi karmi ja luiset ja võib-olla hirmuäratavat. Timothy ei suutnud seda loori kergitada ja teised kaks poissi olid ametis sellega, et olla vastavalt kümne- ja kaheksa-aastased.
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 185
- Loomaarmastus, mida olid soodustanud mu vanemad, oli piiritu. Nukkudele olin ma halb ema, sest kasutasin oma paksupõselisi patsidega lapsukesi ainult ettekäändeks, et vankrit tänavale lükata. Vaevalt olin ema vaateväljast pääsenud, kui panin nukud rohu peale maha, katsin nad hoolikalt kinni ja käskisin neil sõnakuulelikud olla. Siis küsisin naabritelt nende mägrakoera endale mängida, asetasin ta patjadele lamama ja viisin jalutama. Ka tigudele ja põrnikatele võimaldasin ma aeg-ajalt lõbusõite.
- Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 76
- Laps heitis end järsult ettepoole ja lõi peaga vastu tuuleklaasi. Lõi üha uuesti ja uuesti, nagu ihkaks klaasist läbi paiskuda. Rebisin ta kraedpidi tagasi istmele. Me karjusime teineteise peale. Karjusime mõttetusi. Ta rebis end lahti ja haaras autoukse järele, see oli lukus, ta tahtis lukku lahti saada, tõmmates üles väikese julgestusnupu — nii äge oli ta iha surra! — ja sellal kui mina kisendasin ning teda kuuest rebisin, avas Bobby autoukse. Lapse jõud käis minu omast üle. Ta heitis end autost välja.
- Auto libises küljetsi. Miski prantsatas vastu selle esiotsa. Olin nagu lõbusõidul: paiskusin kord üles, kord kõrvale. Roomates verd tilkuvana üle istme, mõtlesin, kui vaikseks kõik oli äkki jäänud: auto ise, paks õhk autos, katkematu signaal just mu pea juures... Mul on veel paar sekundit aega, enne kui ma välja rooman, end verest nõretavana jalule ajan ning tagasi vaatan, et näha, mis on saanud minu pojast. (lk 26)
- Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26