Terry Eagleton
Briti kirjandusteadlane, kriitik ja filosoof
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Terence Francis Eagleton (sündinud 22. veebruaril 1943 Suurbritannias Salfordis) on briti kirjandusteadlane, kriitik ja filosoof, üks Suurbritannia mõjukamaid kirjanduskriitikuid.
Kirjutisi
muuda- Keegi ei väida, et nende endi mõtlemine on ideoloogiline, samamoodi nagu keegi ei nimetaks ennast harjumuspäraselt paksukeseks. Ideoloogia selles tähenduses on nagu halitoos - miski, mis on kellelgi teisel.
- Nobody would claim that their own thinking was ideological, just as nobody would habitually refer to themselves as Fatso. Ideology, like halitosis, is in this sense what the other person has.
- "Ideology". Routledge, 2014, lk 2 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
- Poststrukturalism on muuhulgas omalaadne teoreetiline pohmell 1968. aasta läbikukkunud ülestõusust, viis hoida revolutsioon soojas keele tasandil, segades tolle hetke eufoorilist libertaarlust ta järelkaja stoilise melanhooliaga.
- Post-structuralism is among other things a kind of theoretical hangover from the failed uprising of '68, a way of keeping the revolution warm at the level of language, blending the euphoric libertarianism of that moment with the stoical melancholia of its aftermath.
- Guardian, 27. oktoober 1992 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
"Kirjandusteooria"
muuda"Literary Theory: An Introduction" (1983). (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)
- Kirjandus teisendab ja intensiivistab tavakeelt, kaldudes süsteemselt kõrvale igapäevakeelest. Kui sa lähened mulle bussipeatuses ja pomised "Sa endistviisi puutumatu vaikolu pruut", olen hetkega teadlik, et viibin kirjanduse lähistel.
- "Sissejuhatus: Mis on kirjandus?", lk 2
- Kui rahvamassile ei visata paari romaani, võivad nad vastuseks ehitada paar barrikaadi.
- 1. peatükk, lk 21
- Kogu teadvus on teadlikkus millestki: mõeldes olen ma teadlik, et mu mõte on mingile objektile "suunatud".
- 2. peatükk, lk 48
- Olevikku saab mõista üksnes mineviku kaudu, millega see moodustab elava järgnevuse, ja minevikku hoomatakse alati meie enda erapoolikust vaatepunktist olevikus.
- 2. peatükk, lk 62
- Kirjandustekstid ei eksisteeri raamaturiiuleil; need on tähistusprotsessid, mis materialiseeruvad üksnes lugemispraktika käigus. Et juhtuks kirjandus, on lugeja sama hädavajalik kui autor.
- 2. peatükk, lk 64-65
- Lugemine ei ole lineaarne sirgjooneline liikumine, pelk kumulatiivne tegevus; meie algsed oletused loovad viiteraami, mille sees saab tõlgendada järgnevat, kuid järgnev võib tagasivaateliselt muuta meie algset arusaama, valgustades mõnd selle osa ja surudes teised tagaplaanile.
- 2. peatükk, lk 67
- Teksti lugemine sarnaneb pigem sellele pideva võbelemise protsessile kui kaelakeel helmeste loendamisele.
- 4. peatükk, lk 111
- On raske mõelda algusest, tahtmata minna tagasi sellele eelnenusse.
- 4. peatükk, lk 114
- Kirjanduses kõneleb keel kogu oma parvlevas "polüseemilises" mitmuslikkuses, mitte autor ise.
- 4. peatükk, lk 120
- Kui meid ei sunnitaks töötama, et ellu jääda, võiksime terve päeva lihtsalt ei midagi tehes lamada.
- 5. peatükk, lk 131
- Ses suhtes sarnaneb skisofreeniline keel huvitaval kombel luulele.
- 5. peatükk, lk 138
- Keel on alati enne meid kohal: see on alati juba "paigas", ootel määrama meile kohti selle sees.
- 5. peatükk, 151
- Iga katse defineerida kirjandusteooriat eripärase meetodina on määratud läbi kukkuma.
- "Kokkuvõte: poliitiline kriitika", lk 172
- Tõsi on, et liberaalne humanism on ühtaegu enamjaolt jõuetu ja parim "inimese" ideoloogia, mida praegune kodanlik ühiskond luua suudab.
- "Kokkuvõte: poliitiline kriitika", lk 174
