Žonglöör

LuuleRedigeeri

Ju seinakell taob korisedes kolmat kildu
öö mustast tunnipakust.
Et uni pagend viimsest ajurakust,
siis ajaviiteks püüan pildu
kui hiinlane žonglöör pussnuge
neid mälestusi võike,
kord päiksenaeruga mu tube
täitnuid,
läitnuid,
ent millest saanud jälestus vaid jube.
Siis tera õhus teeb väärpõike,
kui haarab väärahtes žonglööri käsi tuge
ja riivab nuga, lüües lõike.

  • August Alle, "Žonglöör", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 32