Küündimatus


ProosaRedigeeri

  • Mured, mured, mured! Et neist ajutisekski vabaneda, lõin lahti kaasavõetud raamatu. Balzac pole tõesti midagi murelikele ega pahuraile. Liiga palju on temas seda, mis mindki mürgitab — üleolekut ja põlgust. Kibe on sealjuures see, et tema geenius seda kõige üle naermist täielikult õigustab, minu küündimatus aga ainult naeruvääristab ning sellisena mind ennast koormab. Mis tema, juures aga mu kukla eriti kangeks ajab, on tema vaimukad teravused kõige provintsliku arvel.
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42