Rahustamine


ProosaRedigeeri

  • Kuigi memme sõnades polnud midagi rahustavat — ta ei rääkinud üldse peaasjast — , rahustas ta jutt mind ometi. See on alati nii olnud. Juba kauges lapsepõlves sisendas see hääl rohkem oma madala pehme kõlaga kui sõnade sisuga. Pisarad lakkasid. Võtsin ta käe ja surusin oma põse selle vastu. Tegelikult ei tahtnud ma midagi muud kui olla jälle laps, kes võib ja saab vähemasti osagi oma kohustuste ja vastutuse koormast lükata endast tugevama inimese õlgadele.
Tundsin ennast äkki sellena, kes ma olen — väsinud, juba kõvasti kulunud, keskeas naisena, ja samal ajal lapselikku vajadust seda mitte tunda. (lk 25)
  • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Sammalhabe vaatas Muhvile uurivalt otsa.
"Usun, et mõistan sind," ütles ta siis. "Rotid pole loodusele tõesti teab mis eriliseks kaunistuseks. Aga õnneks on olemas mitmesuguseid vahendeid, mis aitavad hingelist tasakaalu tagasi saada. Kõige parema mõjuga on minu arvates rahustav tee. Selleks tuleb võtta üks osa köömneid, kaks osa ubalehelehti, kolm osa palderjanijuuri, ja ongi kogu materjal koos, mida rahustuseks vaja."
"Kasvab see materjal sul habemes või?" küsis Muhv kõhklevalt.
"Seda mitte," naeratas Sammalhabe. "Aga milleks on siis olemas mets?" (lk 94-95)