Haudumine
Proosa
muuda- Emadel on juba niigi nõrkus unustada ennast eluks ajaks hällilaulu laulma ja nad ei taha, kui haudumisajajärk möödub, rääkimata neist, kelle pojal viga küljes. (lk 8)
- Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7
- Linnuema hüppas toimekalt pesa servale, et tühje munakoori minema visata. Ta paistis oma pojukestega igapidi rahul olevat. Nüüd nägi ka Sammalhabe neid kõiki. Viis udusulis kerakest tegid ühekorraga oma tillukese noka pärani lahti.
- "Mu pisikesed!" hakkas Sammalhabe rääkima. "Mu armsakesed! Nüüd te siis oletegi munast koorunud. Te tulite osa võtma looduse kõige veidramast ja imetlusväärsemast vigurist, mida kutsutakse eluks. Ma pean teile aga otsekohe ütlema, et te tulite ilmale raskel ajal, väga raskel ajal. Kas tervitab teid lindude rõõmus ja juubeldav siristamine? Oh ei, mu kullakesed, linnulaul on vaikinud. Kas haudus teie ema teid ehk välja puuladvas, sõbralikult kahiseva lehestiku keskel? Oh ei, ta pidi seda tegema habemes. Sest metsa on tabanud häda ja viletsus. Nii varjulised võsaalused kui ka kaunid lilledega kaetud nurmed on muutunud koledate kasside rüüstatud tallermaaks..." (lk 75)
- Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984