Revolutsionäär


ProosaRedigeeri

  • Ema kujutlusse vilksab nende ennemineviku õnnelik pilt.
Nemad suure Andresega istuvad raamatute taga. Väike Andres on ehitanud keset põrandat toolidest kindluse ja mängib revolutsiooni. Punane lipp on tingimata vaja viia torni tippu. Poiss ukerdab toole pidi, väike siidlipuke hammaste vahel. Ta on juba peaaegu eesmärgil, aga siis langeb kindlus koos torniga kokku ja väike revolutsionäär lamab tasakesi tihkudes rusude keskel. Suur Andres jõuab jaole ja noomib poissi:
"Kes siis tohib nii viletsaid maju ehitada, mis meest välja ei kannata ja kokku varisevad."
Mehiselt pisaratega võideldes õiendab poiss:
"See polnud üldse harilik maja. See oli hoopis loss, ja orjad vaevlesid keldris."
"Ahaa," taipab isa, "tähendab — pidigi varisema. Noh, siis on ju kõik korras."
"Ei ole," vaidleb poiss edasi. "Enne oleks pidanud lipu panema, ja orjad oli vaja päästa."
"Jälle halvasti," muutub isa tõsiseks. "Kui oled revolutsionäär ja orjade vabastaja, siis juba ei kõlba kukkuda."
Valu on ununenud. Ühel nõul koristavad Andresed langenud lossi jäänuseid. Noor ema aga tajub hetke puhast kõla. Ta tunneb, et naisele polegi suuremat õnnevõimalust kui hea isa tõttu kahekordne rõõm lapsest. (lk 9-10)
  • Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7


  • Omamoodi huvitav on kahtlemata Blanci biograafias esiletoodud fakt, et Marie Gouze muutis oma nime Olympe de Gouges'iks pärast oma mehe Louis-Yves Aubry surma 1766. Partikli "de" lisamine nimele näitas tol ajal soovi tõsta end sotsiaalses hierarhias ning see nipp oli paljude ambitsioonikate väikekodanlaste seas levinud praktika. Teiste hulgas võtsid partikli oma nimes kasutusele ka mitmed hilised suured revolutsionäärid, nagu Maximilien de Robespierre või Georges-Jacques d'Anton. (Ibid., 25) (lk 107; viide: Olivier Blanc, "Olympe de Gouges: une femme de libertés" Paris: Syros/Alternatives, 1989, lk 25)
    • Tiina Veikat, "Prantsuse revolutsiooni küüsis – feminismi õitseng ja häving: Olympe de Gouges'i (1748–1893) näide – poliitilise feminismi häälekandja", Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 106-119