Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. "Eks olnd hea, et ta jätsin," mõtles Juss silmuse kohta, "nüüd on valmis, põle tarvis teha." Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.
Minu isiklik arvamine on, et kui ebameeldiv see meile ka ei ole, et meie liitlane tõlgendab kõiki asju väga laiendavalt, ja nagu temale mugavam - meil tuleb sellega leppida, kuna meil ju teist teed ei olegi, kuid minu arvates ei tarvitse meie seda mitte veel väga traagiliselt võtta.
August Rei, kiri Eesti Välisministeeriumile 8. märtsist 1940; cit. via: Jüri Ant, "August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat". Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2012, lk 207
Infoajastu pakub inimkonnale paljutki ja mulle meeldiks mõelda, et me tõuseme selle pakutavate väljakutsete kõrgusele. Kuid on elutähtis meeles pidada, et info - toorandmete tähenduses - ei ole veel teadmine, et teadmine ei ole tarkus ja et tarkus ei ole ettenägelikkus. Ent info on esimene hädavajalik samm nende kõigi poole.
Nägemises - kui see on tõesti nägemine, mitte ainult selle nägemine, mida soovitakse näha, soovnägemine -, nägemises on alati ka midagi ettenägelikku. Sest see, mis on, mis värskelt on, kipub ikka ka edasi kestma, veel vähemalt mõnda aega. Aga see on ka kõik, mis me, isegi kui oleme geeniused, tema kohta öelda võime. Tuleviku-pikksilma pole kellegi kätte antud.
Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed" (2017), lk 289
