Nördimus

(Ümber suunatud leheküljelt Pahameel)

Nördimus ehk meelepaha ehk pahameel ehk meelehärm on tõre reaktsioon mingile välisele stiimulile.

Proosa

muuda
  • Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
    • Perpauci tantam Esthonorum strictissimo sensu melancholici sunt. Hi sunt, quos modo atris capillis insignes memoravimus. Est quidem illis parva sed solidor firmiorque structura corporis. Sunt etiam graviores, morosiores ac occultiores quam major vis phlegmaticorum. Si horum facies stupidam indolentiam exprimit, vultus illorum tectam indignationem ostendit.
    • Karl Ernst von Baer, "Eestlaste endeemilistest haigustest", §14 "Kehaehitus ja vaimulaad", tlk Ülo Torpats



  • Meie korteri ukse taga helistatakse tormiliselt. Ma avan. Keegi mees teatab, et loomaaiast olevat põgenenud üks mürkmadu, kes nüüd meie maja juures tänaval on kinni peetud. Madu olevat valmis iga hetk ründama ja mees palub mind helistada zooparki, et loomatalitajad kohale tuleksid ja ohtliku roomaja kinni püüaksid. Näen aknast kokku jooksnud rahvamurdu: uudishimulikke lapsi, kiljuvaid naisi ja kartmatuid mehi, kes ohule vapralt silma vaatavad ja hirmu välja ei näita. Luudade, keppide ja labidatega takistatakse madu põgenemast. Otsin ühe koti, lähen alla ja näen kohe, et tegemist on nastikuga. Kohkunult püüavad ümberseisjad mind tagasi hoida, kui tahan looma paljaste kätega kinni võtta ja ettevaatlikult kotti libistada. "Asjata nägite vaeva," sähvan meestele vihaselt, sest nad on madu vigastanud. "See on ju täiesti ohutu nastik." Imetlus, mis vaprat naist ümbritses, muutub aga nördimuseks, sest labidad, kepid ja luuad pole nüüd mitte ainult tarbetud, vaid tekitavad isegi piinlikkust, ning avalikult demonstreeritud vaprus mõjub naeruväärselt.
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 76


  • Tütarlaps aknanurgas pöörab lehte, pilku üles tõstmata. Noh, üks eriliselt ülbe eksemplar, mõtleb ema teda jälgides. Pole üldse võimalik nii väikeses ruumis mitte tunda ümberolijate pilke. Ja kas siis mõni tõeliselt meeldiv noor inimene seab ennast nii väljakutsuvalt, peaaegu seljaga vastu teisi inimesi!
Kõrk! Lihtsalt kõrk, teeb ema pahase otsuse. Kuna ta oli enne meid kohal, siis märkas ta loomulikult esimesest pilgust, kuidas lood poisiga on, ega vaevu nüüd enam kuidagi teiseks pilguks. Kõrk ja julm, täiendab ta oma mõtet üsna põhjendamatult.
Milleks sellisele küll nii palju ilu! Ema kehitab ennast. Tabab aga otsekohe oma pahameele mõttetuse ja annab järele. Aus olles — ta isegi annaks palju, et saada just sellise neiu laste vanaemaks! (lk 15)
  • Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7


  • Valusad kohad ei anna vaikida. Ükskõik kui kaugelt või kaudselt, kuid sõnade teravik pöördub lõpuks alati otsaga sinna, kus istub pahameele pärispõhjus. (lk 24)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Tuline tusk tõusis, sest Salme Hänninen ei talunud mitte mingisugust ohjeldamatust. "Marutasite sedasi, et tavaline inime ei teand änam, kuhu minna. Julini magadiskambrisse viskasite ka veel pommi, perenaise tapsite ära, see oli igastahes peris ilmsüüta inime. Ja peremees oleks läind sama teed, kui põleks juhtumisi tallis olnd. Ja millas see oli, mullu suvel, kui pidi juba rahu olema."
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 12


  • Emad peavad lapsi hädas toetama ja lohutama, mitte neile meelehärmi valmistama. Nii see vähemalt raamatutes ja filmides käis.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 44


  • Halva maitse hea maitse avastamine võib olla väga vabastav. Inimene, kes nõuab kõrgeid ja tõsiseid naudinguid, võõritab end naudingust; ta piirab pidevalt seda, mida ta saab nautida; oma hea maitse pidevas rakendamises ta viimaks nii-öelda tõstab oma hinna turuhinnast kõrgemale. Siin sekkubki camp-maitse heasse maitsesse julge ja terase hedonismina. See muudab hea maitsega inimese rõõmsameelseks seal, kus ta enne riskis olla krooniliselt nördinud. See on seedimisele hea.


  • Tahurid tegid vennale ka kallihinnalise kingituse, mille ebapraktilisusest oli ema nördinud. Mida teha meie kodus hõbetuhatoosiga, mis oli kinnitatud nahkehisriba keskele? Tuhatoosi oli väga mugav käsitseda, suitsetaja võis selle enda läheduses igale poole tõsta. Näiteks tugitooli käetoele või tigudiivani äärele, mida meie kodus aga kumbagi ei olnud. Ent kust võis onu Erni teada, et me nii tagasihoidlikult elame? Igatahes jäi kink pikkadeks aastateks kapipõhja, kuni ma selle ükskord avastasin koos minevikuga.


  • Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja...
"Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan," pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina.


  • Ta vastas: "Kas sa ei näe, et mul on põll ees? See tähendab, et ma töötan. Teenin elatist."
Endiselt häirimatul ilmel lausus poiss: "Ma hoolitsen selle eest."
Blue kordas kajana: "Hoolitsed selle eest?"
"Jah. Kui palju sa tunnis teenid? Ma võtan selle enda kanda. Ja räägin juhatajaga."
Hetkeks oli Blue tummaks võetud. Ta polnud kunagi uskunud inimesi, kes väitsid, et on jäänud sõnatuks, aga nüüd oli ta ise sõnatu. Ta avas suu ja alguses ei tulnud sealt välja midagi muud peale õhu. Seejärel midagi naeru alguse moodi. Ja lõpuks õnnestus tal puterdada: "Ma ei ole prostituut."
Aglionby poiss seisis tükk aega jahmunult ja taipas alles siis:
"Ei, ega ma seda ei mõelnud. Ma ei tahtnud seda öelda."
"Aga ütlesid! Sa arvad, et võid mulle lihtsalt maksta selle eest, et räägiksin sinu sõbraga? Selge see, et sa maksad enamikule oma naissoost kaaslastele tunnitasu ja ei teagi, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, aga... aga..." Blue teadis, et tahab selle mõttega kusagile välja jõuda, ent kuhu? Nördimus oli kõik kõrgemad funktsioonid välja lülitanud ja alles oli jäänud vaid suur soov poisile vastu kõrvu anda. Poiss tegi suu lahti, et vastu vaielda, ja Bluele meenus, kuhu ta oma mõttega oli tahtnud jõuda. "Kui tüdruk on poisist huvitatud, on ta enamasti nõus temaga tasuta juttu ajama."


  • Esimest ja viimast korda olen miilitsa poolt tagaotsitav olnud kaheksakümnendatel. Mammi pani lastelastega plehku ega pidanud oluliseks mu vanemaid teavitada. Eks meile meeldisid rohkem Mammi juures Narva linnas aega veeta. Seal oli vähem keelde ja rohkem ruumi loomingulisusele. Ka vabakasvatusele. Minu isale põhjustas see tihti meelehärmi, aga harva julges ta end selles osas väljendada, sest Mammit välja vihastada ei tahtnud keegi. (lk 194)
  • Ma olen alati perekonna nõrgim liige olnud. See, kes on pidevalt haige, vihkab kehalise kasvatuse tunde, sest ta ei jõua rohkem kui sooritused hindele kolm. Kui üldse tunnis end näole annab.
Sportlastest vanematele põhjustas minu huvipuudus spordi suhtes meelehärmi. Aga mina hoopis lugesin raamatuid, luuletasin, maalisin. Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks higisel palgel rassida ja hiljem piimhapet täis valutava keha üle uhkust tunda. (lk 216-217)