Joonistus

Joonistus on selle tulem, kus ilus valge paber (või muu materjal) on käsitsi ja tahtlikult kaetud mingite joontega.

Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi joonistus ("Tütarlapse portree", 1887)

ProosaRedigeeri

  • Niisiis on lugu tragöödia alus ja otsekui hing, iseloomud on teisel kohal (sama on ka / [1450b1] maalikunstis: kui keegi korratuses kuhjaks ka kõige ilusamaid värve, ei rõõmustaks see nii nagu lihtne joonistus); <tragöödia> on tegevuse jäljendus ja eelkõige selle <tegevuse> pärast ka tegevuses olijate jäljendus.


  • "Ohoo!" hüüdis Topper. "Sul on õigus, Viggo. Pilgutab silma jah! Sa poiss, ma pole elu sees näinud joonistatud ninasarvikut, kes saab silma pilgutada. Küll on naljakas!"
"Minu arust pole siin naljakat midagi," ütles Viggo.
Samal silmapilgul möhatas ninasarvik seinal valju häälega ja pööras pead.
"Appi!" hüüdis Viggo ja kargas ehmatusest õhku.
"Tss, rahu!" ütles Topper. "Sa hirmutad ta ju ära, kui sa sedasi karjud. Tere, ninasarvik!"
"HRÜMP, ORH," vastas ninasarvik.
JA ASTUS SEEJÄREL SEINALT PÕRANDALE.
Viggo lõi kiire liigutusega ukse kinni.
"Mis... mis me siis nüüd peale hakkame?" sosistas ta.
"Vaatame teda muidugi mõista," ütles Topper ja tegi ukse uuesti lahti.
Ninasarvik oli akna juurde astunud ja näris kardinat.
See oli ilus suur ninasarvik, ja täpselt sama värvi kollane nagu sein.


  • Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja...
"Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan," pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina.


  • Meil valitseb mõningane arengupeetus joonistuse hindamise osas. Osa kunstnikke ongi põhiliselt joonistajad, kelle puhul lihtsalt ei pääse selle ala tunnustamisest.


  • Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539–540)


  • Pimeduse vürst ratsutas mustal hobusel, sooblinahkne keep tuules lehvimas. Mehe blonde lokke hoidis koos kuldne võru, tema ilus nägu oli lahingumöllus külm ja...
"Ja tema käsivars nägi välja nagu baklažaan," pomises Clary endamisi nördinult. Joonistus ei tahtnud kuidagi välja tulla. Ohates tõmbas ta plokist välja järjekordse lehe, kägardas kokku ja viskas vastu magamistoa oranži seina.