Vaatleja

Proosa

• Vaatleja jääb pinnaliseks, kui teda juhivad pahasoovlikkus ja vihkamine, isegi kui teravmeelsus nendega seltsib; kui aga teravmeelsus sõbrutseb heatahtlikkuse ja armastusega, siis tungib ta läbi inimestest ja maailmast ning võib loota jõuda kõige kõrgemani. (lk 34)
• Nähtus ei ole vaatlejast lahutatud, pigemini on ta viimase individuaalsusega läbi põimunud. (lk 56)
  • Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu 33/1974

• Vaevalt on mõtet nädalast nädalasse, kuust kuusse kirjeldada sõjasündmusi. Mulle pakuvad need huvi, sest nad puudutavad mind. Ajaloolist väärtust neil pole, aga mitte seepärast, et ajaloolised väärtused sünnivad “suurte isiksuste” sündmustest osavõtu kaudu, vaid seepärast, et nad sünnivad kirjeldaja kirjandusliku andekuse kaudu. Tolstoi kirjutas, et juhtum, mil kerjusmoosekant mängis Šveitsi linnas Luzernis pool tundi teda kuulavatele rikastele inglastele ega saanud kelleltki krossigi, väärib ülesvõtmist maailmaajalooliste sündmuste loetelusse. Seepärast on sündmuse suurus tuletis sellest, mis toimus, vaatleja võimest sündmust mõtestada ja edasi anda ning informatsiooni saaja kasutatavast kultuurikoodist.
  • Juri Lotman, "Mitte-memuaarid". Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 4/2007

• Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on nimi ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast mullaks, kõdunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest kultuuri vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastuslaule, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, keele kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.
  • Ene Mihkelson, "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

• Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine. Kuid selle taipamine võtab aega.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013, lk 64

• Austen on kaine pilguga vaatleja, kes halastamatu selguse ja nõtke elegantsiga maalib oma ajastust panoraami, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetuvad oma kohale alles pärast tema romaanide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)
• Raamatuid kirjutas Jane vallalise tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Draama

LUULETAJA: (Tõuseb püsti ja läheb teispoole toole.)
Vaadake, see siin on aken Euroopasse. Ja, oodake, mida mina näen selle kaudu! Tapmist ja sõdu, jälkust ja piire ja passe. Hiilgust ja toredust lossides ja paleedes. Viletsust linnade nurga taga ja maa-aluseid kaevikuis. Nälginud laste silmi ja külmetavaid käsi. Ka kirjanikke, kes surevad nälga või virelevad hullumajades. Ma tänan, mu härrad. Ma olen küllalt näinud - aknast. Kas soovite ka vaadata?
(Võtab toolid maha.)
LUCIUS: Braavo, luuletaja.
EIE: (Kirjanikele.)
Tõmmake kiiresti udueesriided ette. See on ebaviisakas väljavaade. Meie muidugi näeme vaid ilusat loodust ja psühholoogilisi probleeme, eks ole?
ESIMENE NOORKIRJANIK: Seda kõike seal näeb vast hullumaja raudristide kaudu.
LUCIUS: Jah, aga vaatleja seisab väljaspool ja vaatab sisse.

• Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja", näidend 3 vaatuses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 27-28