Kuigi memm on vaikiv ja isegi alandlik, paneb ta vastu oma imelikul passiivsel viisil ja sellise jõuga, mis mind iga kord uuesti rabab. Ma ei suuda leppida mõttega, et tal on õigus elada nii, kuidas talle meeldib, ja et ta seda õigust isegi kasutab, vaid ma apelleerin mingi vihase enesestmõistetavusega emaarmastuse ohvrite lõpmatusele. (lk 24)
Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
Kõrvahargid on ühed vähestest putukatest, kes hoolitsevad oma järeltulijate eest. Pärast munemist ema ei lahku, vaid jääb haude eest hoolitsema. Kui vastsed kooruvad, ei jäta ema neid omapead, vaid toidab ja kaitseb neid, kuni vastsed on võimelised omal käel edasi elama. Seega on kõrvahark oma hoolitsuse poolest võrreldav inimestega.
