Emaarmastus
Proosa
muuda- Üksnes vaene ema ei maganud. Ta surus end oma kallite laste peatsisse; pojad lamasid kõrvuti; ema silus kammiga nende noori hooletult sassis käharaid ja niisutas neid pisaratega; ta vaatas neid kogu oma olemusega, vaatas kõigi oma tunnetega, muutus ise üheksainsaks vaatamiseks ega jõudnud ometi küllalt vaadata. Ta oli neid oma rinnaga toitnud, üles kasvatanud, hellalt nende eest hoolitsenud — ja ainult silmapilguks näeb ta neid jälle enda ees. "Mu pojad, mu kallid pojad! Mis saab teist? Mis ootab teid ees?" ütles ta ja pisarad peatusid kortsudes, mis katsid nüüd ta kunagi nii kaunist nägu. Tõepoolest, ta oli haletsemisväärne nagu iga naine tollel jõhkral aastasajal. Ainult viivuks sai ta tunda armastust, ainult esimeses kireuimas, esimeses noorusetuhinas, — ja juba lahkus karm võrgutaja tema juurest, sest teda kutsus mõõk, kutsusid kaaslased, kutsusid prassingud. Ta nägi meest paar-kolm päeva aastas ja seejärel polnud jälle temast mitu aastat midagi kuulda. Ja kui ta temaga kokku sai, kui nad koos elasid, mis elu seegi oli? Tal tuli kannatada ülekohut, isegi peksu; ta sai tunda üksnes armuannina kingitud hellust; ta oli mingiks kentsakaks olendiks tolles poissmeestest rüütlite kambas, kellele pillerkaaritav Zaporožje oli vajutanud oma karmi pitseri. Noorus vilksatas mööda mõnuta ja ta kaunid õrnvärsked põsed ning rinnad õitsesid ära hellitusteta ja kattusid enneaegsete kortsudega. Kogu armastus, kõik tunded, kõik, mis naises on õrna ning kirglikku, kõik see muutus üheksainsaks ematundeks. Õhinaga, kirega, pisaratega tiirles ta nagu stepikajakas oma poegade kohal. Tema pojad, tema kallid pojad võetakse temalt ära, võetakse selleks, et ta neid kunagi enam ei näeks! Kes teab, võib-olla raiub tatarlane juba esimeses lahingus neil pea maha ja ema ei teagi, kus lamavad poegade mahajäetud kehad, mida nokib juhuslikult möödalendav röövlind; aga iga nende tükikese, iga veretilga eest oleks ema valmis andma kogu oma ihu ja hinge. Härdalt nuttes vaatas ta poegadele silmi, mida kõikvõimas uni hakkas juba kinni vajutama, ja mõtles: "Aga võib olla, et Bulba magab ennast välja ja lükkab siiski mineku paari päeva võrra edasi, ta ehk tahtis sellepärast nii ruttu ära sõita, et oli palju joonud." (lk 15-16)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955
- Kuigi memm on vaikiv ja isegi alandlik, paneb ta vastu oma imelikul passiivsel viisil ja sellise jõuga, mis mind iga kord uuesti rabab. Ma ei suuda leppida mõttega, et tal on õigus elada nii, kuidas talle meeldib, ja et ta seda õigust isegi kasutab, vaid ma apelleerin mingi vihase enesestmõistetavusega emaarmastuse ohvrite lõpmatusele. (lk 24)
- Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42
- Kõrvahargid on ühed vähestest putukatest, kes hoolitsevad oma järeltulijate eest. Pärast munemist ema ei lahku, vaid jääb haude eest hoolitsema. Kui vastsed kooruvad, ei jäta ema neid omapead, vaid toidab ja kaitseb neid, kuni vastsed on võimelised omal käel edasi elama. Seega on kõrvahark oma hoolitsuse poolest võrreldav inimestega.
- Urmas Tartes, "Etevatust, kõrvahargi pesa! Minke möda.", Õhtuleht, 2. detsember 2000