Phyllida Law

Phyllida Ann Law (sündinud 8. mail 1832) on šoti näitlejanna. Eesti keelde on tõlgitud tema raamat "Notes to my Mother-in-Law" (2009).

"Märkmed minu ämmale"

Phyllida Law, "Märkmed minu ämmale". Tõlkinud Tiina Tarik. Argo, 2022.

Annie, minu ämm, elas meiega seitseteist aastat koos ja oli perfektne nagu pildiraamat.

Esmaspäeviti pesi ta pesu, teisipäeviti triikis. Kolmapäevad olid magamistubade korrastamise, neljapäevad küpsetamise, reeded praekala ja põrandapesu päralt, laupäeviti poleeris ta peamiselt lauahõbedat, kui see talle "vereva silmaga" otsa vahtis. Pühapäev kuulus Jumalale ja õmblustööle. (lk 7)

Mina ei ole kunagi suutnud lõunaoodet tõsiselt võtta, aga Nana jaoks oli see peatähtis. Ta sõi hommikuti alati ainult kaks teeküpsist ja jõi tassi teed, nii et keskpäeva paiku, nagu ta tööd ja toimetused lubasid, teatas ta, et ta magu mõtleb, et tal on kõri läbi lõigatud, ning tuli trepist alla. Kui ma kuulsin tema laia laulatussõrmust vastu käsipuud kõpsumas, kurnasin kartulid ära. (lk 9)
Tal oli ühel käel arm, mille ta oli saanud siis, kui jättis ühe harja harjastele seisma ja raevunud tööandja lõi teda harjavarrega. Mulle meeldisid tema jutud julmadest kokkadest ja õudsetest virtinatest. Justkui sööks lõunat koos Catherine Cooksoniga. (lk 10)
Tolmulapid ei ole üldse nii kallid. Vahest võiksime kasutada seda pika suka moodi asja, mida lihunik müüb? Ära oma aluspükse nii kergekäeliselt ohverda. Jumal teab, kust me nüüd kui Pontingi pood kinni pandi, venivat puuvillkangast saame. (lk 12)
Alumiiniumist kirjutatakse neil päevil ainult halba. Ema vahetas oma potid emaileeritute vastu, sest tema meelest hakkab onu Arthur opakaks jääma. Ta ütleb, et kui kuumale alumiiniumpannile valada külma vett, söövitab see metalli ja iga suutäiega neelatakse endale kemikaale sisse. Ta ütleb, et tädi Avril tavatses lisada rabarbrile ja kapsastele soodat ning siis kerkis pinnale vastik roheline läga, mis oli mürgine. Ja see ollagi onu Arthuri sihukeseks teinud. Ma võiksin paar muudki põhjust välja pakkuda. (lk 14)
Mul oli ülikooli ajal kurt majaperenaine ja tema jättis ühtepuhku oma aparaadi käima, see muudkui piiksus läbilõikavalt ja tema ei kuulnud seda ning meie pidime kõik karpi otsima. See oli peaaegu raadio suurune.

Äikese ajal võttis ta aparaadi välja, kattis kõik peeglid nõudepesulappidega ja peitis end trepi alla sahvrisse. Tore naisterahvas. (lk 16)

Sa ei ole üksi. Beethoven oli kurt. Kas sa teadsid seda? Kurt nagu kivi. Ise sakslane, ja kurt. Häda ja viletsus. Päris paljud muusikud jäävad kurdiks. Võib-olla ei olegi see sinu meelest nii üllatav. (lk 21)
Eleanor ütles, et ma pean lillhernestele peenra hästi varakult valmis kaevama ja täitma selle ükskõik millega, mis kätte jääb. Tema sõnul on lillherned kõigesööjad. Loodan, et neile meeldivad vaibaebemed, juuksed ja Sääriku-vana karvad. (lk 22)
Ma mäletan, et tädi Ella tarvitas oma Hooverit ükskord niimoodi juuste kuivatamiseks. Õnnetuseks oli ta kasutanud palsamina munavalgeid. Ta loputas neid ikka äädika või kummeliteega, et värvi esile tõsta. (Tal olid uhked punakaspruunid lokid.) Igatahes oli tal veel munavalge juustes, kui ta kummardus tolmuimejat käivitama ja õhusurvet kontrollima, nii et lõpuks oli tal peas midagi halli karusnahkse vannimütsi sarnast. Olime lummatud. (lk 22)
Niisiis, ma matsin kõik maha. Tõenäoliselt kraabivad kirikuõpetaja kassid selle kõik välja. Vaevalt jõuan ma kaevama hakata, kui nad juba kõik kohale kepsutavad ja pissile asutavad. Tal on neid neli, tead, ja ma nägin toda suurt punakarvalist, linnusuled lõugade vahelt välja ripnemas. Kortermajast käib siia üks põrgulik kõõrdsilmne kõuts, kes kaevas üles kõik mu hüatsindid ja rooside alla maetud banaanikoored. (lk 23)
Ardentinnys kõndis üks ema naaber kogu ranna läbi, et leida surnud rotti ja see roosipeenra alla matta. Nemad söövad kõike, ütles ta. See tähendab, roosid. (lk 23)
Niisiis, ma olin kusagilt lugenud, et üks väga hea raviviis on pista endale küüslauguküüs taguotsa. Nõnda ma tegingi. Umbes nädal aega - hüva, igal ööl nädal aega järjest. Peaasi on sellest hommikul vabaneda, kuid sel päeval, kui me lõunasse tagasi sõitsime, ei jõudnud ma korralikult kempsus käia ning küüslauk oli ikka paigas, kui taipad, mida ma silmas pean.

Nojah, me asusime väga vara teele, et jõuda esimesele praamile, ja kuskil Järvepiirkonna kandis olin ma paraku sunnitud peeru laskma, autoaknad olid kinni ja hais oli lihtsalt kohutav. Sa ehmusid koledasti ja arvasid, et ehk on autol midagi viga. Ma ütlesin sulle, et me sõidame läbi põllumaa ja ilmselt on tegu keemilise väetisega. (lk 33)

Kirikuõpetaja naine tuli neljapäevaõhtuselt osturallilt ja pillas kaupa välja tõstes maha pudeli viskit ning kuus muna.

Ei, keegi ei saanud viga. Lihtsalt viski maksab kuus naela ja üheksakümmend kaheksa penni. (lk 35)

Kas mäletad, et umbes aasta tagasi oli poodides kaubast puudus? Tekkis paanikaostude puhang. Jaapanis litsuti keegi tualettpaberisabas surnuks ja siin anti mõnda aega suhkrut normi järgi. Culleni poes andis keegi juhatajale vastu vahtimist. (lk 38)
Ma olen üks segane tots. See on perekonna viga. Ema kaotas ära Dunoonist ostetud sukkpüksid ja helistas poodi, lõi lärmi, ja siis leidis need külmkapist. Ühel vesisel talvel pani ta kingad gaasipliidi praeahju kuivama ja unustas need sinna mitmeks nädalaks. Kenad kivistunud kingakesed. (lk 40)
Onu Arthuril läheb kõike arvestades hästi. Ema ärkas ühel hommikul külmatunde peale väga vara üles ja leidis ta üksnes pidžaamapluusi väel põlvili lahtise akna alt. Ta arvas, et onu on surnud või palvetab, aga tema sihtis hoopis jänest. Ta hoiab riidekapi all jahipüssi. (lk 45)
Üks mu sõbranna võttis parajasti vanni, kui tema vetsupotist ronis välja rott, haaras kaasa tüki seepi ja läks alla tagasi. Tema hoiab vaheldumisi potikaanel Shakespeare'i kogutud teoseid ja päratu paksu perekonnapiiblit. Nähtavasti elas rott allkorruse korteris, pistis kinni tampoone täis pappkarbi ning ehitas selle sisust endale oivaliselt mugava pesa. On ikka targad loomad. Härra Richardson pidas rotte lemmikloomana. Nad istusid tal rinnal ja napsasid ta vurrudelt suhkrut. (lk 47)
Proua Wilson räägib, et ta oleks sel nädalal äärepealt ära kremeeritud. Härra Wilson laadis tema sigaretisüütaja liiga täis ja leegid pahvatasid nii kõrgele, et ta prillid läksid põlema. Tal õnnestus need eest visata, kuid need põletasid vaipa, nii et ta pidi need tuletangidega üles korjama ja kraanikaussi panema. Ta ütles, et hais oli hirmus.

Ma ei taipa, kuidas ta juuksed tuld ei võtnud. Ta kasutab suures koguses juukselakki ja see on väga kergelt süttiv.

"See oli nüüd küll täitsa lõpp," ütles ta. (lk 60)

Paps pani pärast esimese siili nägemist välja plekktaldriku leiva ja piimaga. Ütlesin talle, et piim teeb siilidele halba, aga ta ei uskunud mind. Siilid samuti mitte. Kui teine välja ilmus, toimus inetu stseen, millele järgnes tarmukas seks plekktaldrikul. Kujuta ette. Kõik need okkad. Kuidas nad hakkama saavad? Olime kõik põnevil. Ma tõesti loodan, et nende ühendust saadab edu. (lk 64)
Ta viis mind ikka uusaastapidustustel galantselt tantsupõrandale ja surus raudses haardes oma rinna ja alumiste kehaosade vastu, nii et ma hakkasin kiljuma ja määrisin pidevalt ta ülikonda kalamiinikreemiga. Mu selg oli vistrikke täis ja ema püüdis neid peita, sest mu tantsukleit oli õudne lilleline taies, venivast elastikmaterjalist ülaosaga, mis nägi välja nagu supelkostüüm. Onu Arthur lajatas oma kuuma käe mu seljale ja selle täissuuruses kujutis jäigi sinna. Oh seda häbi! (lk 68)
Mulle meeldisid aastavahetused koolivaheajal Glasgow's, eriti kui vanaproua Keith külla tuli. Ta oli pisitilluke olevus, koledasti artriidist vaevatud, ja me jumaldasime teda. Ta sõi alati elutoas kamina ees ja meie anusime, et meil lubataks teda teenindada. Kõige toredam oli viia talle klaasike laukapuudžinni, mida ta hoidis imeõrnasti oma pisikeste käpakeste vahel, et sealt rüübata, ja ta seelikute all olid tohutusuured mustast lakknahast kingad, millel olid ripspaelast lehvid. Tema jalakesed olid nii muhklikud ja kõverad, et ta kingad pidid olema päratud nagu paadid. Ta pärines otseteed Dickensi raamatutest. (lk 69-70)
Kõik kütkestas teda, isegi ilm - koguni välipeldik. Me kõik veetsime seal liiga palju aega, uks pärani lahti, et vaade kätte paistaks: kohalik hüljes lesis varahommikuti lamedal kivil nagu melonilõik. (lk 73)
Kas mäletad toda kena politseinikku, kes riidepuu abil minu Volkswageni põrnika ukse lahti sai? Ta ei lubanud mul pealt vaadata. (lk 78)
Peened inimesed, kellel on psoriaas, kulutavad hiigelsummasid ja kihutavad Surnumere äärde, mis kõlab häirivalt, kuid ma saan aru, et sealses soolases vees suplemine on väga tõhus. Oleksin arvanud, et sool nende karedate laikude peal teeb hirmsat valu, aga see olla peaaegu imeväärne, ja kuuldavasti saab veepinnal hõljudes ajalehte lugeda. Mingi värk soolaga seoses. Põhja ei saagi vajuda. Aadria meri on päris soolane. Ma ei saanud kuidagi oma peput vee alla. Papsi sõnul nägi see välja, justkui jälitaks mind elevandibeebi. Või väikesaar. (lk 80-81)
Usutavasti on arst ainus hästi rõivastatud mees, kes iial üle meie läve astub. Ta kannab isegi vesti. Tänu taevale, et me su magamistoa korda tegime. Muidugi, kui ta uksekella helistas, vahustasin ma parajasti sinu kingitud elektrivispliga võid ja suhkrut ning kellahelin ehmatas mind nii, et ma tõstsin vispli kausist ilma seda välja lülitamata ning katsin seinad koogitaina kamakatega. Tüüpiline. Ma arvasin, et ta tuleb pärast õhtust vastuvõttu. (lk 83)
See tuletab mulle meelde vanaproua Hatricki oru tipust, kes ei sallinud ämblikke. Ta rääkis, et nägi või sees nende hambajälgi, ja kasutas kummipaelu oma aluspüksisäärte tihendamiseks, sest uskus, et ämblikud võivad sisse tungida. (lk 85)
Ema räägib, et on avastanud, miks auhinnatud fuksia nii hästi talvitub. Mäletad, ma tean, et onu Arthur võitis selle eest mullusel lillenäitusel auhinna, ostnud selle päev varem Marks ja Spencerist, või oli see Woolworths? Igatahes on see tal potiga otse magamistoa akna all ja ema tabas ta sellele peale kusemast. (lk 95)