Suplemine

Pierre-Auguste Renoir, Le grandi bagnanti (1887)

ProosaRedigeeri

  • Valvins'is, õitsvate pajude tiheda võlvi all, mis kummardasid oma rohelisi päid ja niisutasid oksaotsi sinavas vees, seisis pikk madal paat, mis kandis sinise riidega ületõmmatud sõrestikku. See oli pelgupaigaks suplevaile Dianadele, keda veest väljumisel jälgisid kakskümmend suletuttidega ehitud Acteoni, kes innukalt ja himuralt jõekese lõhnaval sammaldunud kaldal edasi-tagasi ratsutasid.
Kuid Diana, isegi häbelik Diana, kes kandis pikka tuunikat, polnud nii vooruslik, nii hoolsasti kaetud kui Madame, kes oli noor ja ilus nagu jumalanna, sest jumaliku naisküti peen tuunika laskis siiski näha ümarat valget põlve ja nooletupp ei varjanud täiesti kuldset õlga, kuna aga sajakordne loor, millesse oli mähkunud Madame, kes end nüüd oma ümmardajate hoolde andis, pidas kinni ka kõige ebadiskreetsemad ja teravamad pilgud.


  • Suplusmasin peatus niisama äkitselt, nagu oli liikuma hakanud. Siis võis jätkata lahtiriietumist ja panna selga supelkleit. See oli harilikult tumesinisest või mustast alpakast hulga volangide, satside ja kroogetega inetu ürp, mis ulatus tublisti allapoole põlvi ja kattis küünarnukke. (lk 156)
  • Torbay Jahtklubi asus üleval Tuletorni Terrassil just daamide supluspaiga kohal. Kui rand jäi klubi akendest vaadates sündsalt varju, siis meri parve ümbruses paistis ära, ja isa jutu järgi veetsid paljud härrad aega, nautides läbi teatribinokli vaatepilti naisefiguuridest, keda nad lootsid peaaegu alasti näha! Ma ei usu, et nendes vormitutes ürpides oleksime eriti seksikad välja näinud. Meeste supluspaik asus kaldal tükk maad eemal. Seal võisid härrad oma nappides kolmnurksetes supelpükstes meelt lahutada nii palju, kui süda kutsus, ilma et ühegi naisterahva silm neid kuskilt jälgida oleks saanud. Ometi olid ajad muutumas: kogu Inglismaal oli juba hakatud lubama meeste ja naiste koos suplemist.
Esimene asi, mida koos suplemine kaasa tõi, oli see, et tuli hakata hoopis rohkem riideid selga panema. Isegi prantslannad olid alati supelnud sukis, et patuseid paljaid sääri poleks näha. Ma ei kahtle, et nad oskasid end katta kaelast randmeteni oma loomupärase prantsuse elegantsiga ja kaunist säärejooksu esile tõstvate ilusate siidsukkadega nägid nad välja hoopis patusemalt ahvatlevad kui siis, kui neil oleks seljas olnud briti vana hea kroogitud alpakast lühikese seelikuga supelkleit. (lk 156-157)


  • Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


  • Tom kaotas tasakaalu ja kukkus vastu roolipinni. Tühikäigul podisev mootor möiratas.
Tom rabas roolist, aga paat tegi suure kaare. Tom nägi vett, nägi oma väljasi­rutatud kätt, sest ta oli püüdnud kahmata pardast, aga parrast polnudki enam.
Tom rabeles vees.
Ta ahmis õhku, tungles ülespoole, haaras paadi järele, aga ei saanud kätte. Paat oli hakanud pöörlema. Tom sööstis uuesti üles ja vajus siis alla, nii sügavale, et vesi lõi tema pea kohal kokku, saatuslikult, surma tõotades, aeglaselt, aga ometi nii kiiresti, et ta ei jõudnud hinge tõmmata ja hingas vett sisse samal hetkel, kui silmad kerkisid veepinnale. Paat pöörles veidi eemal. Sellist pöörlemist oli Tom varemgi näinud, see ei lakanud enne, kui mootor seisati. Tomi haaras voogude tapvas süleluses surma eelaimus. Ta vajus pekseldes jaheda vee alla, mootorimüra rauges sedamööda, kuidas vesi raius noormehe kõrvades, summutades kõik helid peale tema enda hingeldamise, rabelemise, vere kohina kõrvus. Tom kerkis jälle pinnale, sumas masinlikult paadi poole, sest see oli ainus, mis püsis pinnal, ehkki pööreldes. Ta ei saanud sellest kinni. Terav käil vihvatas temast mööda kaks korda, kolm korda, neli korda selle üürikese aja jooksul, mil Tom jõudis korra hinge tõmmata. Ta karjus appi ja neelas suutäie vett. Käsi puutus vastu paadi põhja, paiskus käila jõhkrast hoobist eemale. Tom kahmas hullunult ahtri, hoolimata sõukruvi labade löökidest. Sõrmed tabasid tüüri. Ta sukeldus, aga liiga hilja. Kiil lajatas talle vastu pead, paat sõitis temast üle. Nüüd oli ahter taas lähedal, Tom püüdis sellest kinni haarata, sõrmed libisesid tüürilt maha. Teine käsi puutus parrast. Tom sirutas käe, katsus sõukruvist eemale hoida. Üleinimliku jõuga viskus ta ahtri poole ja saigi pardast kinni. Ta sirutas end ja sõrmed leidsid hoova.
Mootori tuurid vähenesid.
Tom klammerdus mõlema käega parda külge, mõistus tuhmus kergendus ja jahmatusest. Alles siis tundis ta kurgus kõrvetavat valu ja iga hingetõmbega hakkas rinnus pistma. Tom puhkas minuti, aga võib-olla ka kümme, mõeldes ainult sellest, kuidas jõudu koguda, et end paati vinnata. Viimaks õõtsutas ta end vees aeglaselt üles-alla, paiskas kogu kehaga ette — ja lamaski näoli paadis, jalad üle parda. Ta puhkas, tajudes alateadlikult, et libe niiskus sõrmede all on Dickie veri, mis seguneb tema enda ninast ja suust niriseva veega. Ta ei jaksanud veel liigutada, aga mõtles juba, et paat on verine, järelikult ei saa seda tagasi viia, mõtles, et peab varsti mootori käivitama. Mõtles sõidusuunast. (lk 73-74)