Suplemine

Pierre-Auguste Renoir, Le grandi bagnanti (1887)

ProosaRedigeeri

  • Valvins'is, õitsvate pajude tiheda võlvi all, mis kummardasid oma rohelisi päid ja niisutasid oksaotsi sinavas vees, seisis pikk madal paat, mis kandis sinise riidega ületõmmatud sõrestikku. See oli pelgupaigaks suplevaile Dianadele, keda veest väljumisel jälgisid kakskümmend suletuttidega ehitud Acteoni, kes innukalt ja himuralt jõekese lõhnaval sammaldunud kaldal edasi-tagasi ratsutasid.
Kuid Diana, isegi häbelik Diana, kes kandis pikka tuunikat, polnud nii vooruslik, nii hoolsasti kaetud kui Madame, kes oli noor ja ilus nagu jumalanna, sest jumaliku naisküti peen tuunika laskis siiski näha ümarat valget põlve ja nooletupp ei varjanud täiesti kuldset õlga, kuna aga sajakordne loor, millesse oli mähkunud Madame, kes end nüüd oma ümmardajate hoolde andis, pidas kinni ka kõige ebadiskreetsemad ja teravamad pilgud.


  • Suplusmasin peatus niisama äkitselt, nagu oli liikuma hakanud. Siis võis jätkata lahtiriietumist ja panna selga supelkleit. See oli harilikult tumesinisest või mustast alpakast hulga volangide, satside ja kroogetega inetu ürp, mis ulatus tublisti allapoole põlvi ja kattis küünarnukke. (lk 156)
  • Torbay Jahtklubi asus üleval Tuletorni Terrassil just daamide supluspaiga kohal. Kui rand jäi klubi akendest vaadates sündsalt varju, siis meri parve ümbruses paistis ära, ja isa jutu järgi veetsid paljud härrad aega, nautides läbi teatribinokli vaatepilti naisefiguuridest, keda nad lootsid peaaegu alasti näha! Ma ei usu, et nendes vormitutes ürpides oleksime eriti seksikad välja näinud. Meeste supluspaik asus kaldal tükk maad eemal. Seal võisid härrad oma nappides kolmnurksetes supelpükstes meelt lahutada nii palju, kui süda kutsus, ilma et ühegi naisterahva silm neid kuskilt jälgida oleks saanud. Ometi olid ajad muutumas: kogu Inglismaal oli juba hakatud lubama meeste ja naiste koos suplemist.
Esimene asi, mida koos suplemine kaasa tõi, oli see, et tuli hakata hoopis rohkem riideid selga panema. Isegi prantslannad olid alati supelnud sukis, et patuseid paljaid sääri poleks näha. Ma ei kahtle, et nad oskasid end katta kaelast randmeteni oma loomupärase prantsuse elegantsiga ja kaunist säärejooksu esile tõstvate ilusate siidsukkadega nägid nad välja hoopis patusemalt ahvatlevad kui siis, kui neil oleks seljas olnud briti vana hea kroogitud alpakast lühikese seelikuga supelkleit. (lk 156-157)


  • Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962