Anna Kamieńska

Anna Kamieńska (12. aprill 1920, Krasnystaw, Poola – 10. mai 1986, Varssavi) oli Poola kirjanik, luuletaja, tõlkija ja kriitik.

"Nonpariisis ja kusagil mujal"

Tsitaadid väljaandest: Anna Kamieńska, "Nonpariisis ja kusagil mujal", tlk Aleksander Kurtna, 1972.

Pan Michaś otsustas kirjutada romaani. Paksu romaani, õige paljude peatükkidega, piltidega, kurva alguse ja õnneliku lõpuga. Milliseks romaani sisu võiks kujuneda, seda pan Michaś veel ei teadnud, aga ta nägi juba tema värvi. See oli pronksikarva nagu õllepudeli klaas. Et head mõtet otsekohe teoks teha, pani pan Michaś riided selga, torkas mütsi pähe ja läks välja.

"Kuidas nii?" küsite teie. "Läks välja? Kas tal poleks olnud targem lihtsalt laua taha istuda ja kirjutama hakata?

Noh, aga kuidas sa kirjutad, kui sul pole paksu kaustikut (sest romaan peab ju paks olema), head tinti — ilma tombukesteta, mis alailma ähvardavad tindiplekke teha — ja sulge, mis ei tee jämedat ega kriipsivalt peent kirja, vaid igati parajat? (lk 5)

Vahetevahel, jah, vahel andis pan Ryš ka võlgu, kui mõni oli unustanud geomeetria tunniks sirkli kaasa võtta ja kui nagu kiuste pidi tulema klassitöö, või, või... kui õpetaja oli eriliselt halvas tujus, nii et ohutum oli alustada uuest vihikust. Rangetest keeldudest hoolimata jooksid poisid pan Ryši kauplusse isegi suurel vaheajal. Tema sai sellistest asjadest suurepäraselt aru, sest kunagi varem oli ta sealsamas vastas kooliteenija olnud ning tundis direktorit läbi ja läbi juba sellest ajast, kui too veel erutusest punetava poisijõmpsikana oli tulnud esimesse klassi sisseastumiseksameid tegema. (lk 11)

Kõigi nende imepäraste esemete vahel, mis pan Ryśi toredast minevikust kõnelesid, liikus Hania nagu kodus. Temale oli rüütlikiiver niisama tavaline kui pelargooniumipott, mis alati aknal seisab, raudrüü ei olnud midagi rohkemat kui päevad läbi kasutamata rippuv hommikumantel, mõõgad ja püstolid ei üllatanud teda rohkem kui noad ja kahvlid; põrandal lebav karu, kapi otsas kõikuv metsis ja mööbli vahel lendav kass Paschalis — need kõik olid maja tavalised elanikud, kellelt küsitakse: "Noh, kuidas käsi käib? Mis kuulda? Mis sul uudist?" (lk 18)

"Nii et teie kavatsete romaani kirjutada? ... Õilis kavatsus. Millest see räägib?"

"Ma ei tea veel õieti..."

"Ah nii, mõistan. Autoritele ei meeldi enneaegu oma kavatsusi reeta. Ideed kantakse siin, vaat siin!" koputas pan Ryś sõrmega kuuehõlmale, mille all öeldakse süda tuksuvat. (lk 18)

"Ah, kõik algas sellest kergemeelsest otsusest hakata romaani kirjutama!" pomiseb pan Michaś. "Romaane kirjutavad kas kirjanikud või lühikeste pükste ja tindiste sõrmedega enesekindlad poisid." (lk 20)

Nii mõtleb pan Michaś endamisi ja istub kähku laua äärde, enne kui ta jõuab ennast veenda, kui rumalad ja lapsikud on ta kavatsused. Ta paneb käed oma ilusale kaustikule, paksud kaaned tõmbuvad ootavalt pingule. Nõnda. Nad ootavad. Ootavad kangelasi, et need kujutluse väledate jalgadega jookseksid paberilehtedele, laevu, et need hääletult liugleksid lehekülgede ookeanidel, metsi, et need ajaksid laiali oma oksaharud veel tühjade lehtede vahel, ootavad mõõkade klirinat, plekkturviste tärinat ja lippude plaginat, kuulide vihinat, tuule kohinat, tule praksumist, veini vulksumist, ja siis veel naeru, niisugust naeru, nagu naerab Hania, kui ta oma sassis salkusid raputab. (lk 21)

Pan Michaš silmitses uurivalt kirjutuslaua kohal rippuvat kaarti. Sellel jalutasid kärbsed. Üks kärbes sibas kärmesti Madriidist Naapoli poole, teine aga oli enda ühele Egeuse mere saarele sättinud ja mõttesse vajunud. Äkki pistis ta jooksu, nagu oleks kõrvetada saanud, jooksis ühe valuga kõige lühemat teed mööda Islandi poole, justkui vältides ainult temale teadaolevaid tõkkeid. Seal ta vaarus, tiirutas ringi — ja kadus: uppus Beringi väina. (lk 22)

Õpetaja käskis karistuseks kirjutada viiskümmend lauset. Jah. See on tõsi. Aga see oli väga ammu. Millal see oli? Kas kõigist neist karistuseks kirjutatud lausetest saaks kokku raamatu, kui nad ühte koguda ja maailma kõikide oivikute ülihoolika käekirjaga ümber kirjutada? (lk 25)

Igale poole võib minna ja sõita, aga Ükskõik-kuhu asub siiski väga kaugel. Ükskõik-kuhu poole tuleb varmalt teele asuda. (lk 27)

Näib lausa võimatu, et pan Michaś võiks kodunt välja saada enne kella kuut hommikul, isegi sel juhul, kui ilm peaks olema ilus ja pärastlõunasest Ükskõik-kuhu minekust poleks veel vähimatki aimu. Tagasihoidlikult öeldes paistab pan Michaś kõigile oma voorustele vaatamata silma ühe iseloomujoonega... hm... ta armastab hommikuti kaua magada ja voodis lesida. On ta siis unekott? Noh, vahel tuleb ette... sest kes seda siis pole? (lk 29)

Kui tore on pargis mööda tühje teid mäest alla lipata! See park on ikka targasti rajatud. Ükski tee ei tammu viisakalt tasasel pinnal, vaid kõik kas ronivad mäkke, lendavad ülepeakaela alla või käänlevad mõne järsaku serval. (lk 29)

Hobused käisid sammu, valides kõige lopsakamaid rohumaid. Pan Michaśi setukas ei teinud väljagi oma koormast, milleks oligi just pan Michaś, ja kui ta mahlakale rohumättale sattus, jäi ta seisma, laskis oma karvased kõrvad longu ning hakkas rahulikult keha kinnitama. Sellistel puhkudel ei pendeldanud mitte üksi pan Michaśi jalad, vaid kogu ta keha vajus ettepoole ja ta oleks üle hobuse pea uperpalli rohule lennanud, kui poleks lakast kinni haaranud. Kuidas see lakk küll hobuse järele lõhnas! Ja kui kare ja tihe see oli!

Pan Ryśi hobu näitas teistsugust iseloomu. Ta kargles ratsaniku all ja kibeles nagu tõeline võidusõiduhobune. Võib-olla rõhus pan Ryśi raudrüü raskus tema selga või nõelas teda mõni ilge hobusekärbes? Kõrb astus mõne sammu, siis lõi jalgadega takka üles ja pööras ümber, otsekui tahaks endal sabast hammastega kinni krapsata. Hobuseid on mitmesuguste kommete ja mitmesuguste iseloomudega. Ei leidu ju kahte täiesti ühesugust inimestki. (lk 32)

Leidnud taskust kastanid, oli pan Michaś rõõmus ja hoidis neid viivu peos. Kastanitest hoovas ta südamesse nagu jõudu ja lootust. (lk 33)

"Kes te olete?" küsis pan Ryś.

"Teie küsimus sisaldab vastuse," kostis tundmatu mõistatuslikult. "L'homme, der Mensch, homo," deklameeris ta rinda ette ajades.

"See tähendab, et olete inimene, aga kuidas on teie nimi?"

"Minu nimi on see, mis mu vanematele meeldis."

"Ja mis teie lugupeetud vanematele meeldis?"

"Just see, millega mind hüütakse." (lk 35-36)

[Arrivederci:] "Voilà ehk ennäe! Ma lihtsalt magasin, head inimesed. Kas teie teekonna eesmärgiks — või terve elu eesmärgiks — polegi muud kui teel kohatud tundmatuid üles äratada? Ma ei soovita teil seda edaspidi korrata. See ei kuulu hea tooni ehk bon ton'i juurde." (lk 36)

[Pan Ryś:] "See on õige. Meie elu eesmärgiks ei saa olla teel kohatud tundmatute äratamine. Eriti kui see mõnel juhul võib ka halvasti lõppeda. Äkitselt äratatud inimesed pistavad vahel märatsema. Jajaa," kordas ta, hobune aga kinnitas ta sõnu peaheitega. "See ei saa mingil juhul olla elu eesmärgiks. Ja kindlasti mitte ka meie teekonna eesmärgiks. Pan Michaś!" müristas ta äkki nii, et pan Michaś oma ratsu seljas võpatas ja oleks peaaegu sadulast maha kukkunud.

Ta vaatas pan Ryśile otsa nagu pilvedelt langenud unistaja klassitahvlile.

"Just nii, pan professor... tahtsin ütelda — pan Ryś."

"Mis on elu eesmärk?"

"Elu eesmärk... elu eesmärk. . . noh, on vist ikka elada!"

"Väga sügav arusaamine. Elada! Aga elu on väga kummaline, pan Michaś. Näe, me koperdame siin oma setukate seljas. Hommik on ilus, õhk puhas. Mets kohiseb ja lõhnab. Seal padrikus on peidus hundid, karud, ilvesed, nugised, jänesed ja teised loomad. Siin on terve jahialbum, mis teilt ära rööviti. Elu annab teile tagasi ilusama ja tõelisema jahialbumi. Too seal oli alles tühi, kuigi romaani algus oli tehtud. See siin otse pakatab tõelisest elust. Kas meie elu eesmärgiks saab mets, metsloomad, jahisarv ja püss?" (lk 37-38)

"Elada!" lausus pan Ryś jälle. "Kas see ei tähenda vastuastumist tundmatule seiklusele? Pan Michaś, kas te näete toda teekäänakut, vaadake seal, tolle kõrge musta männi taga? Ega te juhuslikult tea, mis on selle käänaku taga? Ei, seda te ei tea. Ja just see tähendabki elamist. Me ei tea iialgi, mis meid käänaku taga ootab." (lk 38-39)

[Pan Ryś:] "Seepärast sõidame nüüd koos otsima teie Ükskõik-kuhu-maad, kuhu te meeleheites otsustasite minna. Nii teevad kõik kasvatamatud lapsed, kes on pahased maailma, vanemate, õpetajate ja koolivendade peale. Kõik nad sõidavad Ükskõik-kuhu, ehkki kõik sinna ei jõua." (lk 39)

Pan Ryś ja pan Michaś lähenesid linnakesele, aga see pöörles nende ees, otsekui tahaks näidata kõiki oma võlusid ja vaatamisväärsusi, kallutades sõitjate poole kord ühte, kord teist kindlusetorni, kummardudes kord ühe, kord teise kirikutorniga, ja need kõik olid kaunistatud lendu tõusvate kukkede, greifide ja lohedega. Majade aknad helkisid loojuvas päikeses ja vilgutasid kord violetseid, kord punaseid, kord roosasid helke. Lahtiste akende taga lehvisid eesriided, katustel kerisid hilinenud korstnapühkijad kiirustades nööre kokku. Mustad läikivad silindrid peas, meenutasid nad tsirkuse mustkunstnikke töö juures. (lk 40)

Meie reisimehi äratas mõtteist äkiline kära. Nad vaatasid ringi. Kõrkjapuhmastikust tormas välja poistekamp, kellel polnud peaaegu midagi seljas. Nad olid vist äsja veest välja tulnud, sest nende märjad kintsud ja sääred läikisid päikeses justkui peeglid.

Metsiku kisaga sööstsid nad sõitjate juurde, otsekui poleks nad varem ratsanikke näinud. Nad katsusid pan Ryši ja pan Michaši jalgu, üks julgem sikutas isegi pan Ryši püstolit, teised ronisid hobustele kõhu alla ning vaatasid neile suhu ja sõõrmetesse.

"Tublid poisid!" ütles pan Ryš, kui oli lasknud neil küllalt imetleda enda ja oma ratsu toredat kehaehitust. "Kuidas on selle linna nimi, mis on meie ees ja kust ka teie kindlasti pärit olete?"

Märgade kintsudega poisid purskasid naerma, üks neist seisis harkisjalu hobuste ette, võttis mõlema ratsu valjastest kinni ja ütles:

"See on ju Ükskõik-kuhu, kus me elame. Oleme ükskõikkuhulased." (lk 41)

Kui tundmatusse linna sisse sõita, siis näib kõik ebatavaline ja huvitav. Majade uksed näivad varjavat saladusi, akende taga on võõraste inimeste elu. Mis inimesed need on? Mida nad teevad? Millega tegelevad? Me ei tea. Korstnatest tuleb suitsu, leivatehasest uhkab aurupilvi nagu meilgi, nagu kõikjal. Ent tundmatud inimesed oleksid justkui erinevad, majade tundmatud sisemused on huvitavamad. Me ei tunne kedagi, oleme üksi. Kõik majad on meie ees suletud, lukus; suletud on isegi esimeste möödakäijate näod, kellega kokku satume. (lk 42)

"Pan Michaś!" ütles pan Ryś lõpuks, kui oli juba turuplatsil ringi vaadanud. "Mis on saabuja kohus teha, kui ta jõuab tundmatusse linna?"

"Vist... vist järele kuulata, kuidas on linna nimi, tutvuda ta ajalooga, välja uurida, kes on ta kangelased, kes on linnapea, kui palju on linnas elanikke, kui palju mehi, naisi, lapsi..."

"Kui palju koeri, kui palju kasse, kui palju prussakaid..." pilkas pan Ryś heatujuliselt. "See kõik on õige. Aga mina panen ette midagi muud: astuda selle kangelase ausamba juurde ja teha temaga tutvust. Sambal olev kangelane on hoopis tähtsam kui linnapea. Eks ole tõsi?" (lk 43)

Mida võtab ette mõistlik ja tarmukas inimene, kui teda ootab õppetööst vaba päev, kui teda keegi ei utsita ja kui selle päeva õhtu tõotab tulla niisama tore kui hommik?

Mõistlikul inimesel, kelle pead kaunistab lõbus juuksepahmakas, ei olnud selles suhtes mingeid kõhklusi. Tuli ette võtta ainult üks asi — küpsetada õunakook. (lk 46)