Tundmatus

Luule

Ja nüüd piki maanteed liikus joom:
marssiv sõjamees ja tema loom.

Rütmis ühises neid läks ja läks
tummalt. Kostis ainult samme-peks.

Kuhu? Tundmatusse... Kus ja mil?
Saateks lõhnas ainult valge lill.

Ainsaks helduseks see neile, ning
oli nagu selle tunni hing.

Tundmatusse, mis veel tundmatum.
Mida mõtlevad? Kuid suu on tumm.

Mida tunnevad? Kuid vait on suu.
Kuhu lähed, sõdur sõnatu?

Pimedusse, mis veel pimedam,
kadus looma-ast ja mehesamm.

• Marie Under, "Öine teekond", rmt: "Uneretk", 1968, lk 12

Proosa

• Me arvame, et hirmul on teatud piir. See kehtib seni, kuni kohtame tundmatust. Hirmu on meil kõigil piiramatutes kogustes. (lk 77)
• Euroopa jaoks sümboliseerib meri tundmatust ning laevasõit on teekond ja seiklus. Sellel kujutelmal pole tegelikkusega midagi ühist. Laevasõit on see liikumine, mis on kõige lähemal paigalseisule. (lk 263)
  • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas. Varrak 1997

• Kui me vaatame surma ja pimedust, on tundmatus see, mida me kardame, ja mitte miski muu.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 486