Laip

surnud inimese keha
(Ümber suunatud leheküljelt Surnukeha)

Proosa

muuda
  • Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu kael ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus veen oli avatud.
  • Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada


  • On inimesi, kes on väga huvitatud sellest, mis nende maiste jäänustega pärast surma sünnib, aga on ka inimesi, kes sellest sugugi huvitatud ei ole. Mina kuulun viimaste hulka. Minul ei ole mingit pieteeti maiste jäänuste kohta. Minu arvates ei ole mingit mõtet hakata laipu kokku koondama ja selle jaoks suurt ehitist püstitama Vabadussõja mälestuseks. Ja ma arvan, et minusuguseid inimesi, kes nõnda mõtlevad, on palju.


  • Näib, et tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et <inimene> on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv: me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi.



  • Suurimat õudu tekitas muda. Saksa suurtükitulest segi pekstud, oli see äärmiselt reetlik jalgealune, ja kui mees sinna juba üle põlvede sisse vajus, oli tal vähe lootust välja pääseda: lähedal lõhkev mürsk võis ta mudavalli alla matta ja isegi tema laiba leidmine polnud kuigi tõenäoline. (lk 72)


  • "Kommunism, see totalitaarse kurjuse õpetus, on surnud, kuid keegi ei ole näinud kommunismi laipa. Kurjusel on omadus vahetada vormi ja värvi."


  • "Ma olen ise näinud koolitüdrukute laipu, kelle keetsid veetornis elusalt ära minu oma kaasmaalased, kes ise uhkelt uskusid, et nad võitlevad ainuüksi kurja vastu." See oli tõsi. Billy nägi Dresdenis neid keedetud laipu. "Ka olen ma öösel endale vanglas teed näidanud küünaldega inimolendite rasvast, kelle tapsid nonde koolitüdrukute vennad ning isad. Maalased peaksid olema universumi hirm!"


  • Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega "naivistlik" ja "infantiilne": igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde Kurt Vonneguti "Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: "Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm" (lk 7). Eks ta ole.


  • Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)


  • Matused. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on põikpäine. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega hüvasti jätta ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute laipadega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. Kirste matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. (lk 25)

Luule

muuda

Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada su saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.


Mind hauda saadab koerte koor
ja minu laipagi ei pesta,
kuid pajudel on leinaloor,
õrn kurbus jääb neis kauaks kestma.