Külalislahkus

Gustave Van de Woestijne, "Külalislahkus võõraste suhtes" (1920)

PiibelRedigeeri

ProosaRedigeeri

  • "Ja kui te kunagi minu kanti satute," ütles Bilbo, "koputage kõhklemata. Teetund on kella nelja ajal, aga teie olete teretulnud ükskõik millal." (lk 344)
  • "Millega ma olen niisuguse kingituse ära teeninud, oh kääbik?" küsis kuningas.
"Noh, ee... see tähendab, ma mõtlesin..." jätkas Bilbo võrdlemisi häbelikult, "et sinu.... ee...külalislahkust tuleks...ee...väikese meeleheaga tasuda. Eks isegi murdvargal ole omad tundmused. Ma olen hea hulga sinu veini ära joonud ja rohkesti su leiba söönud."
"Ma võtan sinu kingituse vastu, oh Bilbo Võrratu, ütles kuningas tõsiselt. "Ja ma nimetan su õnnistatud haldjasõbraks. Ärgu sinu vari iialgi lühenegu (sest muidu muutub näppamine liiga hõlpsaks)!" (lk 345)


  • Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis.
Õie keelas Murit, kuid see ei teinud sellest väljagi.
— Tere, tere, lapseke! hüüdis mustlasnaine mesimagusalt, — aga sul on ilus põlleke, ma kohe õige katsun!
Ta katsus Õiele läheneda, kuid Muri kargas talle sellise lõrinaga vastu, et mustlasnaine kärmesti taganes.
Pisi-Kalju murul kohkus ja hakkas nutma.
— Kulla, mine lapsega aeda! käskis Õie. Siis pööras ta mustlaste poole.
— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!
— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.
— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.
— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.
— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa.
— Poisid juba tulevad! hüüdis Kulla õue joostes.
Õie sai uut julgust.
— Noh, kas lähete juba! Ruttu! sõitles ta.
— Tule ära sealt! hüüdis nüüd vana mustlane naist. — Kui siin talus juba lapsedki nii õelad on, mis siis veel suurtelt inimestelt oodata! Ptüi!
Ja mustlane sülitas südametäiega.
Sajatades taganes mustlasnaine värava poole. Õie võttis Muri kaelarihmast kinni ja järgnes mustlasnaisele, kuni see tänavale oli jõudnud.
— Ma loen kümneni, hüüdis tüdruk siis, — kui teie selle ajaga oma vankri juures ei ole, lasen Muri teile kallale. Noh! Üks!...Kaks!... algas ta heleda häälega.
Mustlased jooksid. (lk 40-44)



  • Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.
Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.
"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)
  • On ikka inimesed! Võõras teel kohatud inimene annab lubaduse, et tema kodu uks on abivajajale avatud. Ma mõtlen endamisi, kas mina ise olen sama lahke ja heatahtlik teiste vastu? Tahaksin öelda, et olen, aga valetaksin. Kuigi usun, et mida antakse, tuleb edasi anda, sest nii käib headus ringi. (lk 143)


  • [Luca:] "Kuidas me teame, et sa tõesti arst oled?”
"Aa." Mees tõstab sõrme ja võtab siis tagataskust rahakoti. Seal on isikut tõendav dokument. Tema pildiga. Sellel on kirjas "Doktor Ricardo Montanero-Alcán." Luca hingab dokumendi peale, enne kui selle tagasi annab.
"See ei tõesta midagi," tähendab Soledad. "Sa võid olla arst, ja sellele lisaks ikkagi ka uimastikaubitseja. Sa võid olla arst, õpetaja, preester. Sa võid olla föderaalpolitseinik ja ikkagi inimesi mõrvata." Arst noogutab ja pistab rahakoti teksaste taskusse tagasi. "See on tõsi," möönab ta.
"Ja miks sa üldse tahad meid aidata?" küsib Soledad.
Mees puudutab kuldset krutsifiksi oma kaelas. "Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind."
Lydia lööb automaatselt risti ette. "Ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu." Ta lõpetab pühakirjarea ja annab veekanistri Rebecale, kes joob vaid veidi, enne kui selle omakorda Soledadile edasi annab.
"Me peaksime temaga kaasa minema," teatab Luca.
Mees laseb Soledadil enne oma telefoni sirvida. Ta näitab tüdrukule oma Facebooki lehekülge, oma naise ja laste fotosid. Soledad on nii näljane, nii kurnatud. Ta annab järele. (lk 309; tsitaadid Mt 25:35)


  • Inimene võiks kõrvaharke veidigi leebemalt kohelda ning leides nad oma elamust või aiast, jätta surmaotsus täide viimata. Oma huvisid silmas pidades oleks targem luua neile meelepäraseid varjupaiku selliste taimede läheduses, kus on ohtralt väiksemaid kahjurputukaid. Näiteks Saksa aiandusajakirjades soovitatakse panna puude ja põõsaste alla mõnesentimeetrise läbimõõduga torujuppisid, kuhu kõrvahark saab päevaks varjuda. Puutüve najale ja okste vahele asetatud niiske vati või samblaga täidetud lillepotid on kõrvahargi meeliskohtadeks, vajaduse korral saab neid aga kergesti ümber paigutada sinna, kus on kahjureid parajasti kõige rohkem. Oksa külge riputatud niiske põrandalapigi võtavad kõrvahargid kergesti oma ajutiseks koduks.