Lapp

Proosa

Tuomas: "Saksad on narrid."

Timo: "Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad Söövadki, lapid rinna peal, ega oska – susi võtku – lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga."

Aleksis Kivi, "Seitse venda" (1870). Tõlkinud Friedebert Tuglas, 1966, lk 132

Meie aga - meie mõtlesime veidrale enesevaatlusvaimule, mis oli meis juba aset võtnud. Mõtlesime temale ta jääsilmade ja pikkade kõverate sõrmedega, temale, kes pesitseb hinge sügavaimas sopis ja kitkub meie olemust, nii nagu vanad naised kitkuvad siidist ja villasest riidest lappe.

Tükk-tükilt kitkusid need pikad, kõvad ja kõverad sõrmed, seni kui kogu meie "minast" oli jäänud vaid kaltsuhunnik, ja nii olid läbi uuritud, puruks kitkutud kõik meie parimad tunded, meie kõige algupärasemad mõtted, kõik, mis me olime teinud ning öelnud; jääsilmad olid vaadanud pealt ja hambutu suu oli irvitanud ning sosistanud:

"Kas sa näe, kaltsud, ainult kaltsud!"

Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga" (1891). Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 94

Pipi juuksed olid täpselt porgandi värvi ning punutud kahte kõvasse patsi, mis harali hoidsid. Ta nina oli nagu pisike kartul ja üleni tedretähti täis. Nina all oli päris suur suu tervete valgete hammastega. Ta kleit oli õige iseäralik. Selle oli Pipi ise õmmelnud. Kleit oli pidanud sinine tulema, kuid sinist riiet polnud jätkunud, nõnda tuli Pipil siia ja sinna punaseid lappe sisse õmmelda. Pipi pikki peenikesi jalgu katsid pikad sukad, üks pruun ja teine must. Peale selle olid tal jalas mustad kingad, täpselt kaks korda nii suured kui vaja.
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 10-11

Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 8

Maud oli korraldanud, et Hubert saaks sündmuse puhul uued rõivad - poleks sobinud, kui äi teda näruste riietega häbistab. Ta oli lasknud Huberti mõõdud saata Bertie rätsepale Londonisse Savile Row'le ja sai balli jaoks healõikelise fraki, rohelisest sametist smokingi õhtusöögiks ja traditsioonilise tumeda ülikonna kirikliku laulatuse ajaks. Hubert turtsus pahameelest ja kaebas abikaasale: "See rumal naine tahab mind muuta. Kas ta ei tea siis, et vana koer ei õpi uusi trikke?" Ta ei teinud väljagi oma laitmatutest uutest pidurõivastest ja puges mässumeelselt torisedes vanadesse plekilistesse lemmikriietesse. Maud oli maruvihane. Uued riided olid maksnud terve varanduse ja peale selle tõmbas Hubert niimoodi pulmade hiilgust alla. Polnud lihtsalt õige, et Deverilli lossi omanik lord Deverill ilmub välja auklike küünarnukkidega sviitris või jakkides, millele on õmmeldud lapid kohtadele, kus koid on kõige isukamalt einestanud.
- Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017, lk 204

Luule

tuleb ilm ja pühib taevalappi
kuivaks jälle suve iminappi
kirkaid lilli keset rohuvälja
mis on tõuganud end maa seest välja

Viiu Härm, "*tuleb ilm ja pühib taevalappi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 11