Villane
Proosa
muuda- Samase emalikkusega seadis Juuli lapsele villast ümber, kui viimasel tuju tuli viluma ilmaga välja minna. Juuli seda minekut küll ei pooldanud, kuid vastu seista ka ei söandanud. Aga ta võis last villasega kaitsta. Seda villast kudusid ta vahakad luised sõrmed alalõpmata, nii vabadel tundidel kui pajakeemist valvates või appi heinale minnes.
- Kudumine asus ta näppudes absoluutse oskusena. Sipelga väledusega heitsid sõrmed lõngasõlmi, vikleid, kontsakokkuvõtmisi ning otsalõpetamisi. Silmnähtavalt kasvasid kinda- ning sukavarred, "pulsvärmerid", sallid, kampsunid. Isegi aluskuued kooti või heegeldati puhtast raskest villast - soojenduseks puusadele ning säärtele, mida niigi koormasid läbivillased, paksult krookidega tihendatud seelikud, undrukud ning pruntsid. Inimene liikus nagu tõuk üleni villases. Kõike seda kudus see Juula-nimeline majavaim, sellesse tolle inimpuugi elutunnid kulusid, sinna ta elamata isiklik elu kadus. Ja sellega õigustas Juuli kuhjaga oma perekonnanime: Kasuk.
- Artur Adson, "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010, lk 25
- Villase riideta oleks elu meie põhjamaistes oludes raske ette kujutada. Iga talu, ka kõige vaesem, pidas lambaid.
- Helene Kuma, "Eesti rahvavaibad", 1976, lk 6-7