Karpkala

Karpkala (Cyprinus carpio) on laialdase levikuga ja üks tuntumaid mageveekalu maailmas. Kasutatakse laialdaselt toiduna.

Giuseppe Castiglione (1688–1766), "Kalad veetaimedega", s.d.

Totoya Hokkei (1780-1850), "Kintoki lahingus karpkalaga", s.d.

Józef Pankiewicz, "Vaikelu karpkalaga" (1921)

Luule

Nüüd oma õitsvate mirtide ja
tiikide Carinzias
silmitsed sa kaldanõlvakul,
kuidas karpkala nakitseb argsi,
või jälgid õhtu läitumist
pärnade kohal sakiliste
tornide vahel ja veele laskuvat
verandade, pansionaatide leekivat puna.

• Eugenio Montale, "Dora Markus", tlk Lauri Pilter, Vikerkaar 12/2003

Kust karpkala saada, kui vatsal on mure?
Kus kasvab küll hõrgutav elajas see?
Tule saarele sa! Sina saarele tule
ja õllemäetigu söö jaaniku eel!

• Karl Martin Sinijärv, "Teoinimese jaaniõhtu" (2000) kogus "Krümitor 0671" (2011), lk 50

Proosa

• Karpkala on väga rikas. Kõik oma hõberahad on ta endale rüüna selga tõmmanud ja teeb nüüd lõbusõitu läbipaistvas jõevees. Kui ta tahaks, võiks ta endale osta marmorist veepalee. Aga ei! Ta ei anna kellelegi ühtki soomust. Siis tulevad kalurid ja püüavad ta võrguga kinni. Mitte keegi ei lähe talle appi. Kodus ujub ta pesupalis ja ajab suu prunti, aga ema põlastab tema raha. Kraabib selle maha ja viskab prügihunnikusse. Kõigepealt on karpkala ilus. Alles seejärel maitsev.
  • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar, 1983, lk 99

• Kui kingituste jagamine mööda sai, istuti õhtust sööma, eine kestis kauem kui tavaliselt ning seejuures pakuti ulukiliha, hanepraadi ja täidetud karpkala, mida oli meeldivam vaadata kui süüa.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 332

• Karpkalade kombel ujusid omaksed pinnale ja muigutasid suud ta näo ümber, enne kui vajusid tagasi sügavikku.
  • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 194