Väikerahvas



  • Me saame väikerahvana oma kõrgkultuuri jätkata üksnes kui eksistentsialistid, kui loomingulised absurdistid. Loogiliselt võttes peaksime sooritama rahvusliku enesetapu. On alati olnud neid, kes seda soovitavadki, suuri loogikuid, saksastajaid, venestajaid, inglistajaid. Meie tähtsus maailmas seisneb selles, et nurjaminekut ette aimates teeme näo, nagu poleks mingit nurjaminekut karta. (lk 13)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.


Eestlane kuulas lugupidavalt ingliskeelseid fraase.
"Ega mina teie keelt ei mõista," ütles ta ning tiris tuppa voki. "See on kingitus põlisrahva poolt," lisas ta naeratades. "Meile meeldivad väga külalised. Ainult et vist on juhtunud väike arusaamatus? Mis oleks, kui me selle nagu mehed kunagi ära klaarime?"
"Põrgu päralt!" röögatas üks gangsteritest. "Kaua see sell mõtleb siin vadrata! Kes sa oled ning mis sul vaja on?"
Eestlane solvus.
"Ärge karjuge väikerahva esindaja peale," ütles ta. "Kas te teate, kui vana on meie kultuur?"
Gangsterid võtsid relvad välja.
"Kao siit minema!" käratas üks. "Aura ära!"
"Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
"No nüüd aitab!" vandus gangster. Ta astus eestlase juurde ja surus talle püstoli vastu kõhtu. "Tõmba uttu, mees!"
"Appi!" karjatas eestlane katkeval häälel. "Eestlasele tehakse Eestimaal kurja!"
Kohe paiskusidki aknad valla ning tuppa lendasid pääsukesed. Nad sähvisid röövlite nina all, lõid neil relvad käest ja virutasid nokaga pähe. Seejärel avanes uks ning sisse astus kolm lõvi.
"Issand, aita!" hüüdsid nüüd juba gangsterid.
Kolm lõvi sammusid aeglaselt ja väärikalt gangsterite juurde ja andsid paar hoopi. Pääsukesed kandsid loppis kehad aknast välja.
Eestlane võttis voki hellalt kaenlasse ja haaras hirmunud tütarlapse käest.
"Ei maksa väikerahvaga naljatada," ütles ta karmilt.


  • Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt lasteaedadega kasarmuid ja hullumaju. Väikerahvaid hävitati nagu sääski, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 103
  • Väike rahvas peab enda säilitamiseks saama vahel kobarasse koguneda, nagu mesilaspere talvel külmaga oma tarus seda teeb, peab saama tajuda seda tunnet, et on kuidagiviisi ühendatud, et ümber on teised omasugused, tundma sidet... Seda tunnet said eestlased matuste ja öölaulupidude kaudu.
    • Mari Saat, "Matused ja laulupeod", Petrone Print, 2015, lk 77
  • Selleks, et tänapäeva maailmas alles jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik, andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, kui meil pole aega mõelda, pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.
  • Väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud. See on kinnitus, milleta ei saa mööduda ükski isamaakõne. Aga isamaakõnedest on vähe. Teha tuleb. Meie kultuuri, keelt ja kombeid ei ähvarda mingi suur väline jõud. Moskva eest kaitsevad meid Eesti kaitsevägi ja NATO. Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus erinevad keeled ja kultuurid on väärtus.
Aga meil on endal vaja üht-teist teha.