Reheahi

Proosa

• Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama. Urbak ootas leti taga, Reet ikka mõtles.

"Kirjutage: pea on tühi."

Ah, parem mõte tuleb kohe! Nüüd vaatas isegi Urbak hajameelselt välja ega mõistnud enam midagi ütelda. Ent nüüd võpatas Reet: nüüd tuli mõte, hea mõte. Kummardus leti kohale ja kirjutas:

"Suur reheahi."

Oli küll hea tint, hea sulg ja sulepea, rullis asjad paberisse, maksis raha ja lahkus kauplusest.

• Peet Vallak, "Maanaine"

• "Me oleme siin maa peal elanud juba viis tuhat aastat!" hüüdis eestlane. "Meie esivanematel oli reheahi juba siis, kui teist Ameerikas haisugi polnud! Me oleme võitnud medaleid ka olümpiamängudel! Ma ei luba enda peale karjuda, pealegi arusaamatus keeles! Kas te üldse teate, kes oli Jannsen?"
  • Andrus Kivirähk, "Imemees Eestis". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996

Luule

Laman selili ja olen
    enda meelest reheahi.

    Üle minu käivad parred,
minu päratumas keres
    lõõmab, õhkub tulekahi.
[---]

    Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
    hõõgub lõõmav tulekahi
    keset pikka ööd.

• Bernard Kangro, "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939)

/---/
pikast lamamisest
roidunud, kuid endist viisi
olen hõõguv reheahi,
aja monotoonses vöös,
ja mu kestev tulekahi,
kustumatu tulekahi,
see on lakkamatus töös,
ainus valgus, kindel soojus
veidras päevas, külmas öös.

• Paul-Eerik Rummo, "Kuid endist viisi" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 257