Tulekahju

(Ümber suunatud leheküljelt Tulekahi)

Tulekahju ehk põleng on nende asjade põlemine, mille põlemine ei ole ette nähtud.

Frances Elizabeth Wynne (1835–1907), "Londoni suur tulekahju 23. juunil 1861"
August Malmström (1829-1901), "Tuli lahti!", s.d.
Aleksandra Makovskaja (1837-1915), "Põlev küla", s.d.
Hans Smidth (1839–1917), "Rabapõleng", s.d.
Nurit Shany (* 1956), "Seni", s.d.

Proosa

muuda
  • Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool.


  • Tuletõrjujate Gild oli patriitsi poolt eelmisel aastal pärast paljusid kaebusi ära keelatud. Asi oli nii, et kui sa gildiga lepingu sõlmisid, kaitsti sinu maja tulekahju eest. Õnnetuseks lõi Ankh-Morporki üldine eetika varsti ka siin välja ja tuletõrjujad hakkasid salkadena loodetavate klientide maju külastama, tehes valjult märkusi nagu: "See paistab küll olevat üks väga tuleohtlik koht" ja "See läheb ilmselt nagu õlekuhi, kui üksainus tikk pillata."


  • Looduslikult süttivad metsad välgulöögist. Kui vihma sajab seejuures mõõdukalt ning looduses on pikalt valitsenud põud, levib põleng suurele alale. Okasmetsade vööndis on looduslikud põlengud tavalised ja on teada vähemalt sadakond kitsalt kohastunud liiki, kes vajavad eluks põlenud puitu või maapinda, nende hulgas on nii soontaimi, samblikke, samblaid, putukaid, kui ka seeni. Inimene näeb aga harjumuspärase keskkonna kadumist [---].
    • Anneli Palo, "Eesti metsad", 2016, lk 108, ptk "Metsapõleng"


  • Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud ahjuroop puutus vastu õe kleiti, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli puuvillast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse tulekahju ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud naaber "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha.
    • Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 129


Luule

muuda

Kristallist vaasi viskas kuldraamit peegli.
Lendas kaminast küdevast alkoovi tukk.
Kahjutule taevanitõusvas leegis
illusioone ja tõeluse tähistus hukk.

  • Paul Viiding, "Surmaratsur", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 265


Laman selili ja olen
    enda meelest reheahi.

    Üle minu käivad parred,
minu päratumas keres
    lõõmab, õhkub tulekahi.
[---]

    Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
    hõõgub lõõmav tulekahi
    keset pikka ööd.

  • Bernard Kangro, "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939)
  • [Kloostrivend:] Kas see on lõpp?
[Kloostriülem:] See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus.