Eestlus on identiteet soomluse ja lätluse vahel, mis koosneb peamiselt kartulist, räimest, segametsast ja kujuteldavast töökusest. Eestluse kõrgeim punkt on Suur Munamägi. Väljaspool Eestit koosneb eestlus mustast leivast, süldist, heeringast ja laulukoorist ning on rangelt kohustuslik; kohustuse eirajad arvatakse eestlaste hulgast välja. Uuemal ajal peavad mõned allikad eestluse olulisteks koostisosadeks ka tõu- ja ideoloogilist puhtust ning nahavärvi (lähemalt artiklis Õige eestlane).

Kristjan Raud, "Kalevipoeg tuleb põrgust lauakoormaga", 1935.
Heinrich Tiidermann, "Põhja-Eesti neiu vikatiga", 1890ndad.
Eestluse väljanäitamise levinud vormiks on osalemine laulu- ja tantsupidudel. XIX üldtantsupidu

ProosaRedigeeri

  • Miina Härma loomingus on aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga - eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.


  • Pidagem alati meeles, et soomeugrilased ei ole ei mere ega mäe, ei rohtlaane ega kõrbe, ei kiltmaa ega tundra, vaid Põhjala metsade lapsed. M e t s ja p õ h j a v a i m — need on vormind läbi aastatuhandete soomeugrilaste olemust, nendes ep kätkebki mitte ainult meie omapära, vaid ka sisejõud.


  • Mina ütlen selle põhjal, mida ma nende paari päeva jooksul seal nägin ja kogesin, et eestlus võib Eestis säilida ja see saabki säilida ainult Eestis. On olemas kõige paremad võimalused, et eestlus säilib ja areneb sellel maal, mis on eestluse kants ja ainus kants. Ma ei tea, kui palju väliseestlasi on olemas laias maailmas. Nad on ilmutanud elavat ja austusväärset kultuuritegevust, kuid on loomulik, et mõne generatsiooni pärast eestlus mujal kui Eestis kaob. Võrdluseks võiks võtta näiteks soomluse Ameerikas. See on isegi hästi säilinud, see Ameerika soomlus. Kuid sellele on kaasa aidanud mõned lisategurid, mida minu meelest on olnud kolm: ühine asustus, kohaliku keele oskamatus ja tagasihoidlik haridustase. Just need tegurid on elus hoidnud soomlust Ameerikas vähemalt paar inimpõlve. Aga sedamööda, kuidas need tegurid ära langevad, kaob ka soomlus Ameerikast. Ja eestluse säilimine välismaal, nii paradoksaalne kui see ka on, on minu arust veel nõrgemal alusel just sellepärast, et need eestlased, kes põgenesid välismaale, olid enamasti üsna kõrge haridustasemega. Neil on kergem kohaneda selles ühiskonnas, kus nad peavad elama ja mida neil tuleb teenida. Ja sellepärast ma ei usu, et eestlus välismaal säiliks niigi kaua, kui on püsinud soomlus näiteks Ameerikas. Ja sellepärast, kui me tahaksime midagi teha selle heaks, et rajada eestlusele head tulevikuvõimalused, ei näe ma muud vahendit kui hoida üleval kontakte Eestis elavate eestlastega.


  • Eesti suudab olla maailmakultuuri üheks sõlmpunktiks 30 aasta pärast, kui me sihikindlalt tegutseme. Ta võib ka olla laostuse äärel, kui me siht on udune ja õnn halb. Meil on vaja plaani, et jõude pikaajaliselt suunata. See on tee me kõigi võimete ülimaks kasutamiseks. Igaühele meist on see tee välja halli argipäeva ringist. Homne päev ei ole enam tänase mõttetu korre. Homne päev on üks kümnest tuhandest väikesest sammust sihi poole, kuhu sammub miljon teist inimest.
  • Inimlikkus ja sallivus on selle plaani põhialused. Me arendame eestlust inimluse raames, mitte selle kulul. Plaanile ei hakka me elusat inimest ohvriks tooma. Iseäranis ei tohi see plaan kujuneda löögipuuks mingi kitsarinnaliste fanaatikute rühma käes, kõigi teisitimõtlejate vastu.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45


  • Otsime vastust eestluse klassikult Jakob Hurdalt, kes esimesena sõnastas üksikasjalikult eestlaste rahvusliku imaginatsiooni. Tema mõttearenduste lähtekohta otsides jõuame vääramatult Piibli neljanda käsuni: sina pead oma isa ja oma ema austama, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa peäl. Eestlus on seega esivanemate austamine, osadus ühe kindla rahvaga, millel pole algust ega lõppu, mis ulatub läbi aegade, on nagu jõgi, mis jääb alati samaks, hoolimata veepiiskade vahetumisest.
Sellega on antud eestluse eetiline, tundeline ja ajaline parameeter — kõik võrdlemisi maksimalistlikult. Muidugi võime seda väljendada ka mõne teise kujundiga, kuid vaevalt jõuame sellega formuleeringuni, mida õpetatud mehed oleksid nõus teaduseks tunnistama. Ainult üks on kindel: sina pead oma vanemaid austama. Kümme käsku pole ju midagi muud kui kategoorilised imperatiivid, mis ei kuulu analüüsimisele. Nende taga on ainult spiritus Dei. Seega peame nentima, et ka rahvus (eestlus) on kategooriline imperatiiv, kuid mitte mingi ebameeldiv sund, sest — nagu äsja leidsime — ta avab teed loovusele.
  • Toomas Haug, "Sajandipikkune palve". Vikerkaar 2/1988, lk 86


  • Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk 11–12)
  • Ema seisis õhetaval näol pliidi ees ja õngitses kastrulist kahvliga peekonitükke.
Anna seisis pahuralt kõrval ja vaatas pealt. Antsu sisenedes vuhises ta ära oma tuppa.
"Mis siin lahti on?" küsis Ants.
"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonit sealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänane õhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."
"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."
"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha, vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagu kodus oli. Kohe teine asi." (lk 12–13)


  • Eesti maailmakirjandus on paradoks, teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega lause. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see eesti kirjandusele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.
    • Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999


  • Eesti rahvast on võõramaiste vägede ja valitsejate poolt aastasadu tapetud, röövitud, alistatud ja ahistatud. Sellepärast on meie rahvuslikus eneseteadvuses tekkinud lõhestatud identiteeditaju: ühest küljest enesehaletsus ja nukrus, et me elame geopoliitiliselt vales kohas, kus suurtel naabritel on meid eriti kerge jalge alla tallata, teiselt poolt aga kujutelm, et eestluse säilimine kogu selle lakkamatu mõnitamise käigus on juba iseenesest kangelastegu.
    • Arvo Alas, "Island! Saagad ja Eesti". Looming nr 2 1999


  • [Eesti Rahva Muuseumi tulevikust uues majas:] Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.



  • Põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik on rajatud kaitseks sisemisele ja välimisele rahule ning peab tagama kultuuri ja keele säilimise. Riigi olemus ja mõte on olla muutumises ja liikumises läbi aegade. Avatus iseenesest ei ähvarda eestlust.



  • Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles vahetult pärast ametisse astumist mu meelest õigesti, et postmodernism oli halvim, mis võis lahke, üksteist arvestava elukorralduse ehk liberaalse demokraatiaga juhtuda. Prantslane ja eestlane, inimene üleüldse vajab jätkuvalt rituaale, midagi, mis on püha, mis liidab ega lahuta. Vaba ühiskonna ja vaba inimesega on selline ühistunne ühitatav. Nagu ka õigus end kuuluvustest lahti rebida.
Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.


  • Olgu selle definitsiooniga kuidas on, terve mõistuse – talupojatarkuseapologeetide arvates on erinevalt "nendest teistest" talupojatarkus meil kõigil olemas ja see teeb meid eriliseks: "Eesti suurim väärtus on konservatiivne talupojatarkus." Just talupojatarkus on "üheks meie püsiväärtuseks". Talupojatarkusest on saanud üks eestluse narratiive ja seda on asunud konservatiivselt meelestatud poliitikud hoolega sisuga täitma. Millegipärast ei taheta küsida, kas vastandamine meie vs. nemad on põhjendatud ja kas just talupojatarkus on see, mis teeb meid eriliseks ja neist teistest paremaks.


  • Eesti keel on olnud võimu keel väga lühikest aega. Aga ta on olnud aastasadu loova vaimu keel, rahvalaulust tänase kirjanduse ja humanitaariani. Kui eesti keelt ei kasutata enam võimu keelena, ei juhtu mu arvates suuremat midagi. Kui seda ei kasutata vaimu keelena, siis jääb eestluse loomine seisma ja eestlase saatuseks saab vaimne surm selle sügavamas mõttes.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel