ProosaRedigeeri

  • Olgu selle definitsiooniga kuidas on, terve mõistuse – talupojatarkuseapologeetide arvates on erinevalt "nendest teistest" talupojatarkus meil kõigil olemas ja see teeb meid eriliseks: "Eesti suurim väärtus on konservatiivne talupojatarkus." Just talupojatarkus on "üheks meie püsiväärtuseks". Talupojatarkusest on saanud üks eestluse narratiive ja seda on asunud konservatiivselt meelestatud poliitikud hoolega sisuga täitma. Millegipärast ei taheta küsida, kas vastandamine meie vs. nemad on põhjendatud ja kas just talupojatarkus on see, mis teeb meid eriliseks ja neist teistest paremaks.


  • Mina ütlen selle põhjal, mida ma nende paari päeva jooksul seal nägin ja kogesin, et eestlus võib Eestis säilida ja see saabki säilida ainult Eestis. On olemas kõige paremad võimalused, et eestlus säilib ja areneb sellel maal, mis on eestluse kants ja ainus kants. Ma ei tea, kui palju väliseestlasi on olemas laias maailmas. Nad on ilmutanud elavat ja austusväärset kultuuritegevust, kuid on loomulik, et mõne generatsiooni pärast eestlus mujal kui Eestis kaob. Võrdluseks võiks võtta näiteks soomluse Ameerikas. See on isegi hästi säilinud, see Ameerika soomlus. Kuid sellele on kaasa aidanud mõned lisategurid, mida minu meelest on olnud kolm: ühine asustus, kohaliku keele oskamatus ja tagasihoidlik haridustase. Just need tegurid on elus hoidnud soomlust Ameerikas vähemalt paar inimpõlve. Aga sedamööda, kuidas need tegurid ära langevad, kaob ka soomlus Ameerikast. Ja eestluse säilimine välismaal, nii paradoksaalne kui see ka on, on minu arust veel nõrgemal alusel just sellepärast, et need eestlased, kes põgenesid välismaale, olid enamasti üsna kõrge haridustasemega. Neil on kergem kohaneda selles ühiskonnas, kus nad peavad elama ja mida neil tuleb teenida. Ja sellepärast ma ei usu, et eestlus välismaal säiliks niigi kaua, kui on püsinud soomlus näiteks Ameerikas. Ja sellepärast, kui me tahaksime midagi teha selle heaks, et rajada eestlusele head tulevikuvõimalused, ei näe ma muud vahendit kui hoida üleval kontakte Eestis elavate eestlastega.


  • Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk 11–12)
  • Ema seisis õhetaval näol pliidi ees ja õngitses kastrulist kahvliga peekonitükke.
Anna seisis pahuralt kõrval ja vaatas pealt. Antsu sisenedes vuhises ta ära oma tuppa.
"Mis siin lahti on?" küsis Ants.
"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonit sealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänane õhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."
"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."
"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha, vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagu kodus oli. Kohe teine asi." (lk 12–13)



  • Miina Härma loomingus an aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga - eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.


  • [Eesti Rahva Muuseumi tulevikust uues majas:] Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel