Kilu

Proosa

• Aga aeg muutus.

See algas pääle sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juurde jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.

Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.

Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linna- ega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.

• Juhan Jaik, "Vihmatark" [1923]

• Selle aasta ärevamatest asjadest peab nimetama seda, et kummalisel kombel on just nüüd küsimärgi alla sattunud ülikooli staatus – Tartu Ülikooli staatus Eesti ainukese universitas'ena. Õhus on sõnapaar "Tallinna Ülikool". Mul on olnud juba juhust ütelda, et see kõlab mu meelest niisama hästi nagu "tartu kilud", ja vaja on Tallinna Ülikooli minu meelest ka umbes niisama palju.
  • Peeter Tulviste Tartu Ülikooli õppeaasta avakõnes, Universitas Tartuensis, 9. september 1994

• Keelekorraldajal tuleb välja kannatada üks vastuolu. Ühelt poolt pole tavaline keeletarvitaja rahul sporaadiliselt kujunenud normide ebaühtluse ja seetõttu raskesti omandatavusega. Teiselt poolt aga on ta häiritud mis tahes muutustest suurema korrapärasuse nimel. Näiteks on rohkesti neid, kes elavad valuliselt üle tallinna kilude kaotuse.
  • Tiiu Erelt, "Eesti keelekorraldus", Tallinn: EKSA, 2002

• Traditsiooniline Eesti toidulaud on kaetud naabritelt või endistel valitsejatelt näpatud roogadega. No ei ole seaprael ja hapukapsal Maarjamaaga midagi ühist, küll aga Saksamaaga. Keeruline oleks vaielda ka teemal, kas kilu keedekartuliga hakati esmalt valmistama siin, Soomes või Rootsis. Samas rütmis võiks läbi võtta kõik meie söögid ja väga vähestele hakkaks konks taha.
  • Jaan Martinson, "Tänapäeva Eesti köök ehk siinmail elavad vaid gurmaanid", Delfi, 24. aprill 2018

Kirjandus

• Eno Raud, "Kilul oli vilu"