Proosa

muuda
  • Aga nii sant kui selle Kohviveski elu koa olli — jutu järele olli ta söömata ja küünlapäevast magamata ja tagakiusatud ja Jorh pidi olema südameta eesel (mis tõeste tõsi olli, sest üksi eesel laseb terve elu sõuksel tantel oma saba väänata), ja ta närvide korgid põlesid iga päe kümme korda läbi —, aga ää sõita ta ei tahtnud. Kui taal kedagid muud ammaste vahel põln, siis kantseldas ta lapsi: miks nad paljajalu joosevad, miks nad üle pea vette lähevad; miks nad kunagi vanemaid, see tähendab mind ja naist ei suudle; miks nad üppavad, miks nad randas alasti oo, miks nad külma vett joovad, miks nad loomi silitavad. Ühesõnaga, ta keelis lastel lapsed olla, ja kõik selle pärast, et ta krossmamma olli pärit keisri köögist ja taal pidi kindrali verd sees olema. Ma tunne veel kahte kõrgemat sorti lolli, kelle sugupuu keisri kööki ulatab.
    • Juhan Smuul, "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 40


  • Rongijaama albergue's on teisigi palverändureid. Kogu mu tähelepanu röövib vannituppa astuv poolpaljas sakslane Gerhard. Ta jääb mulle kohe meelde, aga mitte hea vormi pärast, vaid nime tõttu. Gerhard on üks mu lemmiknimedest, mille järgi nimetan ühe oma kaksikutest. Perekonnanime ma neile alles valin, sest laste kasvatamine algab isa valikust ja see on keeruline. (lk 129)
  • Esimest ja viimast korda olen miilitsa poolt tagaotsitav olnud kaheksakümnendatel. Mammi pani lastelastega plehku ega pidanud oluliseks mu vanemaid teavitada. Eks meile meeldisid rohkem Mammi juures Narva linnas aega veeta. Seal oli vähem keelde ja rohkem ruumi loomingulisusele. Ka vabakasvatusele. Minu isale põhjustas see tihti meelehärmi, aga harva julges ta end selles osas väljendada, sest Mammit välja vihastada ei tahtnud keegi. (lk 194)


  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja. (lk 23)


  • "Ulmanis hoiab Lätit nagu oma last." Gubens tõstab taldrikule puuviljakooki keedukreemiga.
[Ārija:] "Kui sõna ei kuula, siis nurka, ja suu kinni." (lk 29)



  • End vältimatuks sõjaks Hiinaga ette valmistades oli Jaapan kümneid ja kümneid aastaid oma mehi võitluseks treeninud. Noorte meeste vormimine Jaapani sõjaväes teenimiseks algas juba lapseeast ning 1930ndatel tungis sõja mõju Jaapani poiste üleskasvamise igasse aspekti. Mänguasjapoed olid kui sõjale pühendatud templid, täis mängusõdureid, -tanke, -kiivreid, -mundreid, -vintpüsse, -õhutõrjerelvi, -sõjasarvi ja -haubitsaid. Selle aja mälestustes kirjeldatakse poisikesi pidamas tänavatel maha terveid mängusõdu, bambusevarred kujuteldavateks vintpüssideks. Mõned sidusid lausa seljale puuhalge ning mängisid, kuidas nad enesetapumissioonidel inimpommidest kangelastena surevad. (lk 36-37)
    • Iris Chang, "Nankingi vägistamine", tlk Tene Hook, 2014

Vaata ka

muuda