Kujutlusvõimetus

ProosaRedigeeri

  • [George Fentiman Peter Wimseyle:] "Robert on tegelikult täitsamees, kuigi ta käib mulle hirmsasti närvidele."
"Kas tõesti?"
"Ta on nii paksu nahaga; ehtne kujutlusvõimeta britt. Ma usun, et Robert võiks veel viis aastat rõõmsalt edasi sõdida ja pidada seda üheks vahvaks mürgliks. Robert oli tuntud selle poolest, et ta ei pilgutanud eales silmagi. Mäletan, et seal jubedas Carency mülkas, kus kogu maa oli lagunevate laipadega kaetud — uhh! — põmmutas Robert neid suuri punsunud rotte, penn tükk, ja naeris. Rotid. Roiskusid elusast peast sellest, mida nad olid söönud. Oo jaa! Robertit peeti paganama heaks sõduriks." (lk 88—89)


  • [Heliosest:] Isa koda oli pime ja vaikne. Tema palee asus Okeanose palee kõrval, sügaval kaljupõues, seinad olid lihvitud obsidiaanist. Miks ka mitte? Need oleksid võinud olla ehitatud ükskõik millest maailmas, Egiptuse veripunasest marmorist või Araabia mürripuust, kui isa oleks seda vaid soovinud. Ent talle meeldis, kuidas obsidiaan tema valgust peegeldas, kuidas tuli veikles klaasjal pinnal, kui ta seinast möödus. Muidugi ei olnud ta arvestanud sellega, et koda on sünkmust, kui ta parasjagu eemal viibib. Isa ei ole kunagi suutnud ette kujutada maailma nõnda, et teda ennast seal ei ole. (lk 11)