Mihkel Veske

Eesti luuletaja ja keeleteadlane

Mihkel Veske (28. jaanuar 1843 – 16. mai 1890) oli eesti teoloog, keeleteadlane ja luuletaja.

Mihkel Veske

LuuleRedigeeri

"Kas tunned maad"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Mihkel Veske, "Kas tunned maad", 1996. (Järelsõna: Ene Nagelmaa.)


Sa vana, sa priske, mu põline maa,
sa ilus, sa armas, lahke, vaikne!
Oh tere, sa armsam, sa lõbusam maa,
su metsad, aasad, nurmed, taevas, päike!

  • "Põhjamaa teretamine", lk 11


Tere, kuldne koidukuma,
uue päeva kuulutaja,
uue elu ilmutaja!
Sinu paistus imesärav
on see jumaline värav,
millest pääseb välja päike.

Sina, võitja päikse ema,
kelle noorus närtsimata,
lõbu, lahkus lõppemata,
saatsid päikest aastaid sada
käima taeva sinist rada,
elu looma, õnne tooma.

Aga siiski — tõusja päike
nägi rahva käiki teole,
sõitu võõra vara veole;
nägi, kuidas kupjakeppi,
janus äädikat ja sappi
anti Eesti armsas kodus.

Siis ep, helde, hale ema,
kuulsid sina kurba juttu,
peitsid hiilgva palge ruttu,
heitsid nuttes kurba pilku.
Rohus rippus kastetilku —
need siis sinu leina tilgad.

Ajad olid haledamad.
Viimaks päike ometigi
kustutas meilt orjahigi.
Siis sa heitsid rõõmupilku.
Rohus ripub kastetilku —
need nüüd sinu rõõmu tilgad.

Saada ikka, süüta ema,
elustama välja päikest
meie kallist kodu väikest,
õnnistama keisrikoda,
paistma Vene kaitsjat oda,
hävitama tonditegu.

  • "Koidule", lk 26-27


Kadunud lumi ja räitsak ja rahe,
katkenud jõgede, järvede jääd.
Päikene särab ja tuuleke mahe,
oras ja rohi ju tõstavad pääd.

Haljaks ju lähevad pihlaka urvad,
haljaks ju paju ja leppade puu.
Rõõmsaks ju lähvadki kuusikud kurvad,
lahkeste laulab ju lindude suu.

Kadunud, katkenud orjuse ahel,
teda ei tao enam targemgi sepp.
Rahvast, kes rabeles surmasuu vahel,
enam ei ehmata kubjaste kepp.

Kadunud endine orjuse tegu. —
Vabadus võitis, oh tõsta sa pääd,
rahvas, ja kaota ka orjuse nägu!
Tegu ja süda, need olgu sul hääd!

  • "Kevade võit", lk 28


Ära murdu, muretsa,
ära kaldu, kahetsa!
Sõber, head ikka tee,
priiust, õigust igatse!

Vaata: lumekoorma all,
talvekülmal kangemal
oras peab ootma ka —
kevadel läeb kosuma.

Pärast piksemürinat,
pärast vihma vaata maad:
enam ta veel haljendab,
rohkemaste rohtu a'ab.

  • "Troost", lk 34


Vaikne õhtu. Lind ei hüüa,
mets on vaik ja võsa vaik.
Ei nüüd karjasarve lüüa,
rõõmu näita keegi paik.

Puudelt lehed pudenenud;
kask on ilma ehteta,
härm ta oksa sugenenud;
külm ja kare on kõik maa...

Ära kaeba, ära vaeva
südant musta murega!
Tõsta silmad, vaata taeva —
tähed hakand särama.

Üleval, seal kõrgel, kaugel
igavene helde vaim.
Und ei iialgi ta laugel,
tema hoolel iga taim.

Vaata ometi ja märka:
oras uinub lume all —
eks ta ikka jälle tärka
kevadel, sel tuleval.

  • "Sügisesed mõtted", lk 35


Lätte põhja rakke na'al
vaatab Liisi mõtetes.
Ema sest, mis lätte sees,
rääkind salaasja tall'.

"Õde ütles mulle küll,
et meil kurg kõik tited toob;
siiski — kust ta selgest' teab?
See ei näita tõsi mul.

Ei, sõts valejuttu ajab!
Mitte nii ei ole see.
Ema rääkis teisite,
ema seda parem' teab:

Öösel toob neid lätte seest
külaema salaja.
Toona tõi mull' venna ta
sala öösel lätte veest.

Nõnda mina olin siin
kenast' viie aasta eest,
kuni ta mind lätte seest
otsis, kus ma magasin."

  • "Liisi lätte juures", lk 47


Haljas Toomemägi,
ilus Emajõgi,
ehk me näha saame jälle teid!

Helded herrakesed,
lahked preilikesed,
ehk me näha saame jälle teid!

  • "Lahkumiselaul", lk 52


Vend mull' ütles: "Ära nuta,
ära enam kaeba nii!"
Mina vastu: "Ära rutta!
Siit näen kodu viimati.

Hoia hobust kinni väha,
las' mind vaad'ta tagasi;
ehk ei saa ma enam näha
isatalu iialgi.

Jumalaga, isamaja,
nurm, ja niit, ja karjamaa!
Taevas anna, mis teil vaja!
Jumal küll teid õnnista."

  • "Isatalust lahkumine", lk 53


Nüüd ma lähen võõral' maale
väga kurva meelega;
kõik, kes olete mull' armsad,
pean jätma maha ma.

Kurvastus mind rängast' rõhub,
süda tahab lõhkeda
valu pärast, silmavesi
voolab ilma otsata.

Aga mis võib sinna teha!
Mind ju hõikab isamaa,
meie armas, kallis keiser
teiste seltsi sõdima.

  • "Lahkuja nekrut", lk 54


Õhtul istun ainuüksi
kambri kurdi seinte keskel.
Lambi vaikne lõke loidab
iga õhtu ühteviisi.
Kellukene tiksub tasa
ühte viisi.

Rahu oleks — ei saa olla,
mõtleks mõnda — pole püsi.
Uulitsal ta ikka hõiskab —
rahutuma rahva kola...
Ratta-prigin, ratta-pragin
röövib rahu.

  • "Õhtul istun ainuüksi", lk 58


Kõrged pilved käivad kärmeste,
lennul läbi päikse läikvuse;
minu kodu a'ab neid igatsus
vaatma, kuis seal õitseb iludus.
Ei ma vaene kodu minna saa,
kaugel mu kallis kodune maa.

Püha päike, taevakuningas,
valitseja ilmas ilusas!
Laota hiilgvaid jooni laiale
koduõite üle soojaste!
Ei ma vaene kodu minna saa,
kaugel mu kallis kodune maa.

  • "Igatsus kodu järele", lk 61


Kell, sa kõlad lustil
siis, kui pulmarahvas
sõidab kirikuss';
kell, sa kõlad pühalt
siis, kui pühal päeval
tööst on seisatus.

Kell, sa kõlad halest',
kui üht kantaks' hauda,
rahusängisse.
Kell, sa hüüad troosti
neil', kes maha nutma
jäävad järele.

Ütle, külm vask, sina:
kuis võid rõõmustada?
Kuis nii kaevata?
Aga meie mured,
aga meie rõõmud,
kõik neid tunned sa.

Jumal imeväge,
mis ei mõista meie,
on sull' kinkinud.
Sina annad abi,
kui on meie süda
valust vaevatud.

  • "Kirikukell", lk 63


Kõla, õhtulaulu mõnu,
tähte' poole minu tänu!
Südamest sa sala sõua
palvega ja taeva jõua
mu isa kõrvu!

Ülem Vaim, sa üle tähte,
üle ehapuna ehte,
võta mind su tiiva alla,
taevarahu mu pääl' vala
ja oma armu!

  • "Õhtupalve", lk 64


Kärbsed uueste jälle elusse
talveunest üles ärkvad.
Jälle varblane
laulab rõõmsaste
aia peal, räästal pesas.
Puude okstest urvad tärkma
hakk'vad, üles taimed ärkma. —
Meel ja süda, sa
ärka üles ka
priiusele, uuel' elul'!

  • "Kevade tulemine", lk 67


Meil meiukuu on jõudnud, mets lehitsema läeb.
Sel pole rõõmu rinnas, kes kurvalt kodu jääb.
Nagu pilved nüüd rändvad seal taevatelgi all,
nii on ka minu süda maailma rändaval.

Hea isa, eit helde, teid kaitsku taevataat!
Kes teab, kus kaugel õnn õitsedes mind oot'.
Mõni rada on ilmas, mis rännand pole ma,
ja mõni karik jooki, mis maitsnud pole ka.

Sest rõõmsaste nüüd teele kuldpäeva paistega!
Mäeharjad ja orud, neist läbi lauluga!
Allikad on häältes ja kohisemas puu.
Mu süda kui lõo ja õnne hõiskab suu.

Kui õhtu saan külla ööks puhkepaiga ma,
siis laulan veel võidu ma õitsipoistega,
saadan tervit mu neiul', kes kaugel kodumaal,
jah, soovin talle tervit ja mõtlen tema peal'.

Ei leia öömaja, siis magan vainu peal,
ja kõrged taevatähed need peavad vahti mäel;
haljas kaasik mind laulab seal uinuma tööst,
päikese punapale mind hõikab unenäost.

  • "Meil meiukuu on jõudnud", lk 74


Mis on ilusam,
mis on mõnusam
kui üks kevadine õhtu!
Tuuled tasaksi
liikvad edasi
õite haisu hällitelles.
Rääk nüüd rukkis ikka hüüab,
ööbik hõiskab, hüüab, püüab
lehkvas lepikus,
kaugel kaasikus
õhtu ilu ülendades.

Eha punetab,
kuldseks karratab
puude ladvad, järved selged.
Sääsed suruvad,
mööda müravad
sitikad nüüd lausa lendes.
Orus männimetsa taha
kohab tammilt vesi maha.
Kaugel kõlavad
õndsast' hõiskajad
külapoiste, -neide laulud.

Laia pärna all
rohurikkal maal
armastajad a'avad juttu.
Nahkhiir ikka veel
lendab üksi ööl
õhtuõhu peal.
Tähed taevast hiilgvad ikka —
taevaisa suure, rikka
väge näitavad,
au tal annavad. —
Anna au, mu vaim, ka temal'!

  • "Kevadeõhtu", 76-77


Liiri-lõõri lõokene,
armas laululinnukene,
miks nii järjest lõõriteled?
Miks ju siis, kui maas veel lunda,
nurm on must, ei haljast tunda,
laululugu keeruteled?

  • "Lõoke", lk 78



Kui hakkab suvi tulemaie,
siis hakkab soe tulema,
siis ärkab puie õitseilu,
siis hea hääl tuleb neitsile.

Kui hakkab suvi tulemaie,
siis hakkab soe tulema,
siis hakkab käo kukkumine
ja ööbikute hüüdmine.

Kui lõpeb suve sooja aega,
siis lõpeb käo kukkumine,
siis lõpeb ööbiku hüüd,
ja neitsiksest jääb hea hääl.

  • "Kui hakkab suvi tulemaie", lk 81


Oh tere tuhat korda sa,
lahke, lahke suvi!
Sind teretab kõik mets ja maa,
lahke, lahke suvi.
Lahke suvi, mäe pääl
teretab sind meie laulu hääl, me laulu hääl.

Sa tuled, ilmal' rõõmu tood,
lahke, lahke suvi.
Sa metsal', põllul' elu lood,
lahke, lahke suvi.
Rõõmu hõiskab sinule
tervit kägu, ööbik, lõoke, jah lõoke.

  • "Suve teretamine", lk 82


Nüüd hele heinaaeg on käes
ja rahvas läheb luhta,
nüüd päike lahkest' läigitab
kõik niidu niisket kohta.

Ei kodus olla kärsi ma,
ei kodus aega viita -
ma tahan minna niidul'
ja valmist heina niita.

  • "Nüüd hele heinaaeg on kaes", lk 85


Üles, üles! hüüab ööbik;
vastu kostab valjust' lepik:
tõuske üles, jätke tuba -
lindekoorid laulvad juba.
...
Tõuske siis, mu karjasõbrad!
A'ame metsa lambad, tõprad;
küla karjad häält ju teevad,
karjapoisid sarve löövad.
...
Lööme lusti, veel on aega!
Lööme lutsu jõe peal paega,
punum' parukaida lillast -
pea lahkume sest killast.

  • "Üles, üles! hüüab ööbik", lk 86-87


Metsas, metsas, oh mis ilus,
oh mis kaunis kõndida!
Kaske' kui ka kuuske' vilus
rohul vähe väherda.
Prii nüüd mets ja rohumaa,
prii nüüd olen mina ka.

Muru rüpes rohelises
päiksepaistet imeb lill;
põõsastiku sageduses
hüüab lind nüüd hüpakil.
Rõõmus lind ja rohumaa,
rõõmus olen mina ka.

  • "Metsas", lk 101


Läksin metsa hommikulla
vilja väljal' vaatama.
Mis ma nägin metsassagi?
Nägin tamme nutmas.

Mina tammelt küsin:
"Miks sa nutad, tamme,
nõrendled sa, nõmme?"
Tamme vastas mull':

"Teised tammed maha
rai'tud ammu ju;
tüvist tehtud tare,
oksist hooste hoov.

Mina üksi siia jäänud
tuulel' tuibutelle,
vihmahoole vingutelle,
rahe raputelle."

Küsisin ma tammelt:
"Saab sust purjepuida,
saab sust laevalaudu,
nutja tammeke?"

"Ei saa purjepuida
ega laevalaudu:
minu tüvi mädand,
pudend minu puu."

  • "Läksin metsa hommikulla", lk 103


Kütt läeb jõude sammul
metsas, orus, mäel,
kõrval koer, püss kaenlas,
varavalge eel.

Nii kui tuuleriigis
kotkas kuningas,
nõnda mäel, metsas
kuningas on kütt.

Kange kuul võib käia —
see ta rikas riik;
kõik, mis jookseb, lendab —
see ta vara, saak.

  • "Kütt", lk 104


Öö ju kätte jõuab
rõõmuks kõigile.
Sala õhk ju sõuab,
rahukangasse
koab kõike ilma;
tasa lehvitab
unda üle silma,
häda hävitab.

Uhkest' kõigub udu
üle võsude,
koab nõiduskudu
üle orude.
Taevast hiilgvad tähed,
kumab kaunist' kuu.
Ei nüüd liigu lehed,
kõigu ladvas puu.
Rahul hingvad linnud,
teised loomad ka.

Aga valgel vahul
ruttu, rahuta
oja hoolsast' ikka
mülab meresse —
vetevoodest rikka
sügavusele.

  • "Öö", lk 105


Nii kui voolja oja
mu vaim voolab ka
öösest ilma Looja
poole ikka ta,
ennast uputada
armumere sees,
soovib rahu saada
igaveses öös.

  • "Öö", lk 106


Tähed sirades paistavad,
maha ülevalt vaatavad...
Kiirgav taevatuluke,
võlvi sinise täheke,
oh, miks oled nii külm küll sa?

  • "Täht", lk 110


Laske, vennad, laulukõla
ilma ilu loojale!
Hõisake ja hüüdke tänu
iga elu toojale!
Tema pani päikse paistma
taevaseina sinasse,
ta lõi ehapuna helkma
taevavõlvi veertele.
Tema lõi ka neiu näo,
neiu palgepuna ka,
pani palgel õitsema
imeliku armujõu.

  • "Ülemlaul", lk 113


Mu vennad, noorus taevast meil' on antud.
Me rõõmu, armu sädemed
on taeva rõõmust lõkendama löödud,
on taeva annust õhutud.
Kao meist, kadedus, tigedus, vaen!
Kõlagu taevalik, rõõmulik laul!

Meil Jumal humalad ja odrad loonud,
on õpand õlut tegema.
Sest kõlistagem, vennad, klaasid kokku
ja joogem alla põhjani!
Kõlagu ääreni täidetud klaas!
Kõlagu püha ja vennalik laul!

  • "Rõõmulaul", lk 115


Rõõmus, rahul nurmel, kodu
teenim' palgehigi sees.
Meid küll lina maha teha
laseb lahke peremees.

Lina eest siis saame raha —
raha eest võib saada kõik:
õlut, peenikesta viina,
ratsuke, kas kõrb või võik.

Õhtu sõidam' meie kõrtsi
purjutam' kas kõik see öö.
Naist ep ole, kes sest kakleb;
see-eest keegi meid ei löö.

  • "Poiste laul", lk 117


Lõo lustil lendes laulab;
ööbik õitsvais oksis hõiskab;
kägu kukub kuusikussa,
kauge'ella kaasikussa.
Arion, armsamast"' sa laulad!
Arion, kaunimast' sa kukud.
...
Linnu lõbus laulamine,
vete voode hüvad viisid,
metsa kena kahamine
kuulda koos kõik sinu hääles.
Arionit küll tänan mina.
Arion, hüvamast' ela sa!

  • "Lõo lustil lendes laulab", lk 121


Oh, oh, laululinnukese
tapsid ära tuisud;
tubli mehe maha murdsid
õelad laimamised.

  • "Laulis, laulis linnukene", lk 119


Lõo lustil lendes laulab;
ööbik õitsvais oksis hõiskab;
kägu kukub kuusikussa,
kauge'ella kaasikussa.
Arion, armsamast' sa laulad!
Arion, kaunimast' sa kukud.

  • "Lõo lustil lendes laulab", lk 121


Heinamaad ehib nüüd jaanilill,
võsus nüüd hüüab pajupill,
lahti on läinud kullerkupud,
lahti on löönud jõenupud.

Neiu, miks varjule peidad sa
enese ehet, heidad sa?
Päästa nüüd lahti sa omad patsid,
mida sa kinni nii köitsid, katsid!

Juuksed sa lahti nüüd lahuta,
tuules neid lehvita, mängita!
Lase neid köita ja katta saksu,
kellele tegid nad palju maksu.

Pane pärg pähe ja siidilint,
helmetes paistku su kael ja rind!
Neiu, siis kiitvad su ilu mehed,
liikuma lähvad su ilust lehed.

Neiu, su ilu siis laulab lind,
imetleb lillede hiilgus sind!
Pane sest kõiki sa imetlema,
nõnda kui enne su eesti ema!

  • "Neiu ehtele", lk 122


Ära lendab linnukene,
ära närtsib lillikene,
taevast kukub tähekene,
peiule jääb neiukene.

  • "Laanel oma linnukene", lk 123


Kus sa seisad, seal on taevas näha;
kust sa lähed, sealt kui kaobki eha;
kus sa seisad, paistab päevailu;
kust sa lähed, tuleb õhtuvilu.

  • "Maad ja taevast ma", lk 126


Oh neiuke, su pelglik pilk
su sinisilmadel,
see on kui taeva rõõmu tilk
mu noorel' südamel'.

Kui eile kõndsid kir'kuteel
sääl teiste hulgas sa,
siis nä'in, et tahtis sinu keel
üht sõna ütelda.

Mis sõna oleks olnud see,
mis näitis sinu suu?
Üks armusõna tõeste,
ma tean, ei mitte muu.
...
Ma loen sellest raamatust,
kas süda sula sul.
Tean, nähes sinu pilgutust,
mis ilm on tulekul.

Oh mine jälle kirikuss',
sest lust mul lugeda
ja imelik mul igatsus
su taevast vaadata!

  • "Neiu pilk", lk 129-130


Läksin metsa marjamaale,
kõivikusse kõndima.
Tuli vastu neiu noori,
peretütar peenike.

Kulda kallim kandis korvis
maasikmarju magusaid.
Mina teda teretasin:
"Kuhu, kallis, rutustad?"

Sinisilmad pilguteles,
häbelikult, hellaste
neiu kostis: "Ma oma marju
viin öö õele."

  • "Läksin metsa marjamaale", lk 131


Emajõe laineid mööda
laseb lahke laevuke,
kiigub, liigub, sõuab, jõuab,
sõudjad laulvad rõõmsaste.

Jõe kallas haljas, õitsev;
vette vaatab lilleke;
kaugelt vaatab kaunis mõisa
alla jõe kaldale.

  • "Emajõel", lk 133


Emajõe kaldal neiuke kaebab,
vaatab teisele kaldale.
Vastu tal kaebab teiselt poolt
perepoeg, tema armuke:
...
"Ei või, ei või, peiukene,
rutata sinu rinnale:
Jõgi on sügav, vägev voo —
ümber ta ajab parvekse."

  • "Emajõe kaldal", lk 134


Kiigu, liigu, mu paadike!
Kiigu, liigu lainetel hellaste!
Hellaste ehab ka hämarik,
tähtede ilu nii imelik.
Kiigu, liigu, mu paadike!
Liigu lainetel hellaste!
Kiigu, liigu, mu paadike!

Võsad liikvad, hällivad hellaste;
hellaste hämarik ära kaob,
hellaste udu ka tõuseb, vaob.
Kiigu hellast', mu paadike!
Võsad hällivad hellaste!

Kiigu hellast', mu paadike!
Rukis häilib, kallub ka hellaste.
Hellaste neiu nüüd laulab ka
oodates armukest tulema.
Liigu hellast', mu paadike!
Rukis häilib ka hellaste

  • "Õhtulaul lainetel", lk 136


Õhtueha imeline,
oh mis ilus oled sa!
Kaunim, kullakarvaline,
su pääl' vaatan rõõmuga,

kui sa mäed, metsad, mere
kenaks kullaliseks a'ad,
purpurpuna — imevere
kaugel' laial' laotad.

  • "Õhtueha", lk 137


Kullake kaebab, kaugella kaebab,
Saima rannala hüüab ta.
Ei ole paati rannala,
kes läheb kullakest kandama.

Igavad on ajad ja päevad on pikad,
muretumat tundi ei tunnegi.
Mure ei lähe minult millaski,
kui ei näe kullakest kunagi.

Lootuse rõõmu ja õndsuse aega
ei minu silmad küll enam näe.
Rind minul külm kui järve jää —
kesse võib seda küll soojenda?

Kotkas see lehvitab pilvede alla,
pardike sõuab küll lainetele.
Kuulda on Saima kallastel:
tohi ei tulla lainetel.

Tuuled on suured ja vägevad vooled,
paadid on rannala väikesed,
paadid on rannala väikesed,
kullakese sõrmed on peeniksed.

  • "Kullake kaebab, kaugella kaebab", lk 149


Tule ju sa kodu, kallis, kaugelt maalt,
igav mul siin oodata sind.
Kuuleks ma veel sinu kõnet sagedalt,
kannaks sind veel kodupind.
Üksinda heljub nüüd õues mu hääl,
metsas ja vainul, mägede pääl.
Metsad ja vainud ka ootavadki,
armuke, sind tagasi.

  • "Ootus", lk 153


Anna istus akna all,
akna all.
Liblik lendas mööda rohta,
lendas Anna akna kohta.
"Oh liblik, libe lendaja,
vii palju tervist Hansul' ka,
Hansul' ka!"

Anna istus akna all,
akna all.
Ööbik laulis toomingates,
laulis lehtis lehkavates.
"Oh ööbik, hella laulaja,
oh lenda, laula Hansul' ka,
Hansul' ka!"

Anna istus akna all,
akna all.
Kägu lendas kase otsa,
kukkus, lendas kuuse oksa.
"Oh lenda, kukulinnuke,
ja kuku ka mu Hansule,
Hansule!"

Anna istus akna all,
akna all.
Mesilane mööda õisi
lendas hoolsast’ ühest teisi.
"Oh mesilane, linnuke,
vii mett ka minu Hansule,
Hansule!"

Anna istus akna all,
akna all.
Tuli tuul ja tõstis õhku
liikuma ja lillelehku.
"Oh tõtta, hella tuuleke,
vii palju tervist Hansule,
Hansule!"

  • "Anna istus akna all", lk 154-155


Poiss mull' ütles hellaste:
"Noorik saab sust, neiuke,
kui on suvi mööda läinud,
suvetööd ma ära teinud!"
Pääsuke, oh pääsuke,
laulurikas linnuke!

Mööda sõudnud sügise,
tali pikk ja vihane;
pulmad jäivad pidamata,
veimed jäivad jagamata.
Pääsuke, oh pääsuke,
laulurikas linnuke!

Jõulu ajal kir'kuteel
nägin, vaene, teda veel.
Peiu ütles: "Neiu, looda,
nelipühil pulma ooda!"
Pääsuke, oh pääsuke,
laulurikas linnuke!

  • "Pääsuke", lk 156-157


Ei igakord küll võinud
ma öelda sõnaga,
ma andsin siiski mõista
tall' mõtteid silmega.

  • "Oru Ann", lk 158


Mine sina, kus sa tahad,
mina jään marjamaale,
lehkavasse lepikusse,
kahiseva' kaasikusse.

  • "Mine sina, kus sa tahad", lk 161


Ei, siit talust ma ei lähe:
armas on siin teeni' mul,
siin ma armuõndsust tunnen
oma eluhommikul.

Selles talus elab neiu
õitsevam kui roosilill,
mõistlik, tasane kui tuvi,
ilusam ka inglist küll.

Ohakad on roosi ümber,
tuikegi tige ka,
armus ei löö ingli süda —
minu neiu laitmata.

Ei, siit talust ma ei lähe:
siin ma tahan teenida,
olgu kas või seitse aastat.
Ei sest neiust jäta ma.

Ei, siit talust ma ei lähe:
hea, armas mul siin on.
Elan armus, rõõmus, rahus
paremin' kui parun, von.

  • "Armu teener", lk 162


Saaniga sõitsin ma sohinal
külast läbi kiiruga;
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.

Talusse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
Ütle mulle, hellake!"

"Ei ole näinud," ta kostis mull',
"tahan teistelt küsida."
Neiu mult häbendes ära läks,
pea tuli jälle ta.

"Külamees, keegi su kinnast ei näind,
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame.

Sõites säält läbi siis igakord
oli minul äpardust:
rattapulk kadus või kukkus piits,
ikka leidsin viivitust. —

"Isa, oh kunas mull' talu saab?
Mil võin tuua armukse?
Neiu mul nägus ja lõbus on,
tahab pea mehele.

Nägu tal naerul, tal valge pää,
silmad helded, sinised.
Mõnuslik mini sest neiust saab,
talitab, mis tarvitsed."

  • "Kadunud kinnas", lk 165-166


Ka mina tahan üht kaasakest, ja, ja, kaasakest!
Kes on suur, kellel jõud, kes on virk,
kes on südakas, kindel, truu,
kel lahkene meel, kel meelitav keel,
kel armsam kui kõik on oma väike pruut!
Nii olema peab mu kaasake, mu kaasake.
Ta saab mu südame, kaasake, ja, ja, kaasake!

Lahke olla ma tahan tall',
armas olla ja ikka truu,
tal silita' pead, tal jahuta' meelt,
ma leiba tall' teen ja keedan tall' leent,
ja hästi me elame kaheksi, ja kaheksi.

  • "Kaasake", lk 168


Ma nägin orus lillekest,
mis valge, punane.
Ei seda lille enam näe,
sest valu kipub südame, mu vaese südame.
Oh lilleke, oh lilleke,
mil saan su õitele!

Mu lille juure laske mind.
Niisugust polegi!
Ta pääle nutan pisaraid,
ta ette langen põlvili, ma langen põlvili.
Oh lilleke, oh lilleke,
mil saan su õitele!

Ja kui ma olen surenud
ja närtsind lilleke,
siis tooge lillekene ka,
ma palun, minu hauale, mu juure hauale.
Oh lilleke, oh lilleke,
mil saan su õitele!

  • "Ma nägin orus lillekest", lk 172


All halja oru talussa
seal õitseb kaunim roosike
kui kuskil mujal salussa.
Ta on nii ilus hellake.
Kui sain ma teda silmata,
siis süda hakkas süttima.
Oh roosike, sa kaunike,
miks juhtusid mu silmale!

  • "All halja oru talussa", lk 173


Nukraks sai mu meel ja mõte,
lasksin maha murule,
tõstsin tasakeste hääle,
heli hilju ülesse:

"Õilmeaeg, sa oled ilus —
aga üksi sellele,
kelle kõrval kõnnib neiu,
kelle kaenlas armuke."

  • "Valus õilmeaeg", lk 177


See neiu närtsis ära,
kui tuli sügise,
kui kolletasid lehed
ja vait jäi linnuke.

  • "Vara närtsind neiule", lk 185


Seal sõidab vile postivanker
suurt maanteed mööda vurinal,
ja kellukene kurval viisil
teeb tilla-tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
ta ohkas kurvalt südamest
ja hakkas laulma lahkeist silmist,
ta laulis neiu silmadest

  • "Postipoiss", lk 186


Ei ole raha, vara —
sooja nurkagi;
ei ole atra, äkla
ega hobust ka...
Ühes vaesusega
jättis isake
mulle ainsa ande —
mehilise jõu.
Kibe häda sunnil
olen sedagi
ära kulutanud
teiste tuluks ma...
Istun laua ääres
mõtlen järele:
kuis on ilmas elu
mehel üksikul!

  • "Istun laua ääres", lk 189


"Valitud laulud"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Mihkel Veske, "Valitud laulud", 1949. (Järelsõna: Karl Taev.)


<poem>
Meie armsal' isamaale
Lausa laulu kõlage!
Isamaa, sa helde, püha,
Kuule meie palve iha:
Meid su hoidjaks pühitse!

Pühitse meid, üliarmas,
Ikka hoidma eesti meelt!
Hoidma vabaduse idu,
Parandama eesti pidu,
Kosutama eesti keelt!

  • "Pühenduse-laul", lk 7


Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt
Käib Läänemere rannale
Ja Munamäe metsalt, murult
Käib lahke Soome lahele?
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!

Siin teretavad metsa ladvad
Nii lahkelt järvi, rohumaid;
Siin taeva vihmal oras võsub
Ja päike paitab viljapäid.
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!

Siin kasvab eesti meeste sugu
Ja sammub vabadusele;
Siin kasvab priskelt eesti neiu
Ja sirgub eesti mehele.
See on see maa, kus minu häll
Kord kiikus ja mu isadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
See ilus maa on minu kodumaa!

Siin tõstab rahvas põllurammu
Ja matab endist viletsust,;
Siin püüab rahvas vaimuvalgust
Ja võidab endist pimedust.
Oh tõotagem südamest
Me mehed olla igavest'
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!

  • "Kodumaa", lk 9-10


Minge üles mägedele,
Tuule õrnal' õhule!
Vaatke alla oru põhja
Üle lille hiilguse!
Vaatke, kuidas oja keerleb
Läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdke alla orgu:
Ilus oled, isamaa!

Vaatke, metsad pilve poole
Tõstvad latvu uhkuses!
Kuulge, kuidas kaasik kahab
Lehkavates lehtedes!
Vaatke, jõed, järved läikvad
Metsas virvendusega!
Ja siis hüüdke hõiskel metsa:
Ilus oled, isamaa!

Vaatke, rohke rukis häilib
Uhke nurme nõlvadel,
Tõuvili tõotab anda
Rohket saaki sügisel;
Viljapuude okste otsas
Hiilgvad anded iluga!
Ja siis hüüdke üle nurme:
Ilus oled, isamaa!

Vaatke karja lustipidu
Leherikkas lepikus!
Kuulge karjalaste laulu
Vastuhelkjas võsikus!
Vaatke, kuidas kõrgel võlvil
Taevas helgib sinaga!
Ja siis hüüdke taeva poole:
Ilus oled, isamaa!

  • "Ilus oled, isamaa!", lk 11-12


Vaata, mis paistus sealt Peipsi piirelt
Keerutab ülesse, kerkib kiirelt!
Tõuseb kas veerema veremeri,
Paneb ehk põlema taevakeri?
Ole ei möllamas veremeri,
Tulede kiiretes taevakeri:
Kuldsem see kuningas, tõusev päike,
Laotab seal laiali oma läike.

Valguse välkuvat merd ja jõge
Voolab ta välja ja elu väge,
Lainetab laiali Eedeni elu,
Ilmutab ilmale taeva ilu.
Kõrbes ta paistusel lamab lõvi,
Vetes ta valgusel mängib havi,
Laanes ta soojal kõik loodus liigub,
Õhus ta paistel kõik lendab, kiigub.

Päike, küll tunned sa Eesti lugu,
Nägid küll vanade vaba sugu!
Nägid küll eestlaste endist võitlust,
Mõõkade, odade möllust, heitlust,
Nägid, kui lahingus Lembit langes,
Kuidas seal surnute kehad hanges,
Nägid küll saarlaste laevu, võitu,
Kuidas nad sõitlesid võõra sõitu.

Päike, sa nägid, kui käsud kanti
Hommikult, vabadust meile anti!
Näed ju uuesti elu algust;
Näed, et rahvas ihkab valgust,
Raiub ja kaevab ja künnab vahvast!
Päike, oh õnnista eesti rahvast!
Kaob kord eestlaste keele kõla —
Ära siis sinagi tõuse ja ela!

  • "Paistus Peipsi piirelt", lk 13-14 (kogumikus "Kas tunned maad", 1996, pealkirjaga "Päikesele", lk 9-10)


Üle nurme häilib
Rukki õitsmetolm,
Selle laineil laulab
Lõokeste pulm.

Kastetilgul kasvab
Rõõmsasti nüüd roht,
Elurõõmu näitab üles iga koht.

  • "Hommik ja priius", lk 15


Tere, kuldne koidukuma,
Uue päeva kuulutaja,
Uue elu ilmutaja!
Sinu paistus imesärav
On see jumaline värav,
Millest pääseb välja päike.

Sina, võitja päikse ema,
Kelle noorus närtsimata,
Lõbu, lahkus lõppemata,
Saatsid päikest aastaid sada
Käima taeva sinist rada:
Elu looma, õnne tooma.

Aga siiski — tõusja päike
Nägi rahva käiki teole,
Sõitu võõra vara veole,
Nägi, kuidas kupjakeppi,
Janus äädikat ja sappi
Anti Eesti armsas kodus.

Siis ep, helde, hale ema,
Kuulsid sina kurba juttu,
Peitsid hiilgva palge ruttu,
Heitsid nuttes kurba pilku.
Rohus rippus kastetilku —
Need siis sinu leinatilgad.

"Koidule", lk 17


Kuule, kuidas hääli helab,
Vanemuise kandlest kõlab:
See on eesti laul!
Kuule, kuidas männik mühab,
Kuidas jõgi jooksul kohab:
See on eesti laul!

Vaata, jää ja lumi välgub,
Päikse paistel läiki vilgub:
See on eesti laul!
Vaata põhja eha, koitu,
Virmaliste leegi loitu:
See on eesti laul!

  • "Eesti laul", lk 19


Oh Viljandi, oh Viljandi,
Sa ilus Eesti linn!
Su mulda muiste maeti
Küll mõnda eesti meest.

Ja Valuoja viinud on
Su järve lainesse
Küll mõnda meest, kel rinnus haav,
Kes vahvast' võidelnud,

Kes kaitses Eesti vabadust,
Kes hoidis isamaad.
Ja tema kõrval ujub ka
Ta langend vaenlane.

Alt vaatab hele järvepind
Su varemetele
Ja nutab paistvail pisarail
Su endist iludust.

Ta ohkab päeval, ohkab ööl:
Oh kallis Eesti kants,
Kuis oled kukkund, lagunud!
Kus on su uhkus jäänd!

Küll mõni mees su muru all,
Kes sündind Sakalas,
Kes isamaa eest võideldes
On surma suikunud.

Oh ära kaeba, kallis järv,
Oh ära nuta sa!
Ju vabadus on võitu saand,
Uus põli Sakalas.

Küll kaebab mõni eesti mees
Ja nutab kantsi peal,
Kui endist aega mõtleb ta
Ja endist viletsust.

Siis aga vaatab kaugele
Ja hüüab hõisates:
"Vaat, jälle ärgand Eestimaa!
Oh õitse, Sakala!"

  • "Oh Viljandi, oh Viljandi", lk 20-21


Minu isa ütles mulle:
"Prii on jälle meie maa,
Prii on jälle meie rahvas,
Armas poeg, sest rõõmusta!"

"Kuidas priius meile tuli,
Ütle, isa, minule?"
Isa ütles: "Priius tuli
Kui see koidutäheke.

Priius hakkas meile paistma
Kui see kume, vara koit.
Priius hakkas helendama
Kui see lõkkev koiduloit.

Priius tõusis kui see päike
Koidu kuldse kaisu seest.
Orjapõli puges ära
Kui see udu päikse eest."

Mina uuest' isalt nõudsin:
"Kas meilt priius jälle kaob?"
Isa kostis: "Ei ta kao. —
Priius tõuseb, orjus vaob.

Võivad ohjad jõge hoida,
Kui ta kohab kevadel?
Kes võib priiust paelu panna,
Kui ta paisub paistusel?

Kes võib meie metsal' hüüda,
Kui on käes kevade:
Kaasik, ära aja kasu,
Lepik, ära lehitse!

Kes võib tõusval' päeval' hüüda:
Veere jälle tagasi!
Teda pilv küll varjab vahel,
Aga päev on ometi."

  • "Isa sõnad", lk 22-23


Meie maad, sa püha priius,
Oled sina uueks loond,
Uuest' õnne, uuest' elu
Oled sina meile toond.

Meie maa sa priiks tegid,
Prii päikse paistele?
Vihma, kaste kosutuseks
Andsid priid maad uueste.

Eesti väljad vilja kandma
Lõid sa üksi eestlasel';
Uued aiad seadsid sina
Elukohaks õiedel'.

Paljad kingud, mäed, kõrbed
Lõid sa ümber metsamaaks.
Kaasik kasvab, aga mitte
Kasvataja nuhtlejaks.

  • "Priius, priius, püha priius", lk 24


Priius, sina meie maale
Uued hooned ehitid.
Küla keskel kenad koolid,
Priius, sina valmistid.

Ei ka enam mõisaväljal
Teeni meie tahtmata,
Ei ka enam mõisapõllud
Väeta vere, higiga.

Kodus meie omad põllud
Oma kasuks harime.
Kõik nüüd teineteise ligi,
Ema ligi lapsuke.

  • "Priius, priius, püha priius", lk 25


Priius, sull' ma tahan laulda,
Priius, sind ma tänada!
Priius, Eesti elu päästja,
Eesti sugu kaitseja!

Sa kui kukelaul, oo priius,
Pimedal ööl kõlasid,
Panid kurjad vaimud kartma,
Eesti rahva piinajad.

Priius, sa kui koidupuna,
Armsam ootus kõigile,
Läiksid läbi udu, pilvi
Imehiilgust ilmutes.

Priius, sa kui päike ise
Paistsid eesti rahvale,
Orjapõlve pimed pilved
Laotasid laiali.

  • "Priiuselaul", lk 27


"Ärgake!" sa hüüdsid vahvast'
Rõhutatud eesti rahvast
Vabaduse koidu a'al.
Rahvas sinu häält siis märkas,
Pikast unest üles ärkas,
Nägi päikest tõusvat maal.

Tuli uni uuest' jälle
Eesti rahva silmadelle.
Siis ep uuest' hüüdsid sa:
"Ärka, ots on tulnud ööle!
Tõtta uue päeva tööle,
Maad ja vaimu harima!"

Ärkvele sa kõiki hüüdsid.
Muist su hüüdu täita püüdsid,
Aga muist jäid uniseks.
Ometi läks haljendama
Isamaa ja õilmendama,
Söödid saivad põldudeks.

Sull see tähtsa töö eest tänu
Kõlab meie laulu mõnu
Sügavasest südamest.
Laul, sa kõla: Kreutzwald, ela!
Aus ja õnnes kaua ela,
Hoitud taeva heldusest!

Ei meil ole tuua annet
Muud, kui toome seda vannet,
Kokku lüües noored käed:
Käia tahame su rada,
Uniseid ka äratada.
Kuulge seda, taeva väed!

  • "Dr. Kreutzwaldi 70. sündimisepäevaks 14. detsembril 1873", lk 29-30


Vändra jõe haljal kaldal
Kerkib küngas puude all,
Liivasõmer teda matab,
Haljas muru teda katab,
Keda leinab Eestimaa.

Rändaja seal silmaveega
Kaebab künka ääressa:
"Oh, miks lahkusid sa ära!
Oh, miks läksid meilt nii vara!
Poolel' jätsid Eesti töö."

  • "C. R. Jakobsoni haud", lk 32


Laske lipud lehvitada,
Mõõgad, teed meil raiuge!
Jumal juhib võidurada,
Värise sa, vaenlane!

Vägi marsib, kasak ajab,
Mõõgad, odad välguvad...
Sõja käsusõna kajab,
Sammud kõigutavad maad.

Jäta püha Lääne pinda,
Vaenlane, siin näed sa meest!
Kodu poole kääna rinda
Kättemaksja meeste eest.

Jooksku higi, jooksku veri,
Andkem vaenlasele tuld!
Vaba olgu Läänemeri,
Vaba Eesti muld, me kuld!

  • "Sõjalaul", lk 33


Tuleb kevadeaeg kätte:
Tooming tõttab lehile,
Kaasik lehtel lehviteleb,
Kuusel' kasvab käbike.

Tuleb sügiseaeg kätte
Tõtt'vad lehed toomingust,
Kasest lehed kahanevad,
Käbi kukub kuusikust.

  • "Võõral maal", lk 35



<poem>
Võõral maal on uhked linnad,
Külad kenad, ilusad;
Võõral maal on laiad jõed,
Mäed märksa kõrgemad.

  • "Võõral maal", lk 36


Oh kodumägi, vaikne paik,
Kus häilib hämarus,
Su poole käib mu mõttekäik,
Su poole igatsus!

Oh kodulaul, sa armu hääl,
Oh hüüd, sa hinge keel!
Kuis kõlad sääl mu mäe pääl,
Oh kuuleksin sind veel!

Ja metsaäärne kodujärv,
Sa selge, sinine,
Mil kannab jälle kiikuv parv
Mind sinu laintele?

  • "Igatsus kodu poole", lk 37


Mu kodune tare, sind teretan ma,
Sind, kullase kasupõlve talu!
Sind teretan, jõgi ja virvendav järv,
Kus enne kasupõlvel püüdsin kalu!

Teid, võsad ja vainud, teretan ma,
Kus enne ma hoolsast' hoidsin karju!
Teid teretan, kallas ja palu ja kink,
Kus noorel põlvel noppisin ma marju!

  • "Kodutalu teretus", lk 38


Hellad velled, tõstkem toobid
Nende meeste auks, õnneks,
Kes on tähtsa tegudega
Eesti põlve parandand!

  • "Lustipidu laua ümber", lk 39


Joogem noortel' neiudele,
Tühjendades klaasid, toobid,
Kübart keerutelles kõrgel.
Eesti neiud elagu!

Täitkem klaasid ääretasa,
Andkem ohvrit Eesti mullal,
Mis on vanal ajal joonud
Vahva eesti meeste verd.

Joogem rõõmsast' jälle, velled,
Sest veel elab eesti sugu,
Kasvatelles kangeid mehi.
Eesti sugu elagu!

  • "Lustipidu laua ümber", lk 40


Nüüd on kesa kevadina
Talve rinnalt võõrutanud,
Nurm kui neitsi ikka nukus,
Õitse urval uhkendamas.
Mets on keelis, mets on häälis,
Keelis, häälis suve saajal.

Muru mattis murdes hanged,
Sula kaotas vete kaaned,
Pani lained paisumaie,
Laine keerud kerkimaie.
Päike pettis pääsukese,
Virgus kiuru kergitama.

  • "Suve pidu", lk 43


Magus kevadine õhk
Õrnul oksil hilju liigub;
Rõõmulaul ja lillelehk
Taeva poole õhus kiigub.

  • "Magus kevadine õhk", lk 45


Nüüd kena kevade on kätte jõudnud
Nüüd lepik läheb lehile
Ja kaasik hakkab lehe-ehteid kandma
Ja õrnast' võrsub võsuke.
Kõlagu, helagu laulude hääl
Metsades, loimedes, mägede pääl!
...
Nüüd lõo laulab laia nurme üle
Ja keeruteleb kõrgele,
Nüüd pääsukene lendab üle aia
Ja laulab lustilt, lahkeste;
Lõoke laulab, pääsuke ka.
Kõla nii, laulude lugu, sa!

  • "Kevade kõla", lk 46


Nüüd lille hingeõhku
Meil' tuuled kannavad;
Nüüd päike voolab elu
Ja ehitab kõik maad.
Ja sinivõlvil varjab
Meid taevas armuga.
Küll oled sa nüüd ilus,
Lai, kauge ilmamaa!

  • "Metsakäik", lk 47


Piiri-pääri pääsukene,
Imeilus linnukene,
Laulis meie aia pääl,
Lendas üle meie kesa,
Räästa alla tegi pesa,
Söötis oma poegi sääl.

Kuhu läksid, pääsukene,
Lendasid sa, linnukene?
Kus nüüd hüüab sinu hääl?
Läksid ära lõunamaale,
Rõõmusama rahva ra'ale,
Lendad, laulad lahkest' sääl?

Piiri-pääri pääsukene,
Imeilus linnukene,
Tuled jälle kevade,
Tood meil' kaasa teisi linde,
Laulad õitsma Eesti pinda,
Hüüad rahvast rõõmule.

  • "Pääsuke", lk 50


Õhtu õhud sõudvad sala
Lepalehti libistes.
Lustil laksu lööb nüüd kala
Järvepinna selguses;
Pea jääb ta hingama.
Maga sa
Rahuga,
Helde, ilus neiuke!
Head ööd soovin sinule.

  • "Uinuselaul neiule", lk 51


Eha helgib veel nüüd vähe,
Ehatäht nii heledast'.
Minu silm ei kinni lähe,
Ei ta vaibu valvamast;
Kaua veel küll valvab ta.

  • "Uinuselaul neiule", lk 52


Öö ju kätte jõuab
Rõõmuks kõigile.
Sala õhk ju sõuab,
Rahukangasse
Koob ta kõike ilma;
Tasa lehvitab
Unda üle silma,
Häda hävitab.

Uhkest' kõigub udu
Üle võsude,
Koob ta nõiduskudu
Üle orgude.
Taevast hiilg'vad tähed,
Kumab kaunist' kuu.
Ei nüüd liigu lehed,
Kõigu ladvas puu.

  • "Öö", lk 53


Rahul lambad rohtu maitsvad,
Talled kõrval tantsivad,
Linnud ümberkeeru laulvad,
Lilled läigitavad maad.

Lõo hõiskab õite õhul
Keerutelles kõrgele,
Lõo lõõrituse sekka
Kõlab ka nüüd karjane.

  • "Karjapoiss", lk 57


Kui kuri maailm igal pool
Mind ähvardaks kui piksenool,
Siis hüüan vastu valjuste:
"Mind, kurjus, jäta rahule!"
Ma karjapoisikene.

  • "Olen karjapoisike", lk 60


Iga põlve rahva seas
Meie põli muldne.
Siiski käis ka Taavet karjas,
Aga pärast pead tal varjas
Kuningakroon kuldne.

Hoidkem karja hoolega,
See on meie kohus!
Vanemad siis meid veel kiitvad,
Karja juures rõõmul viitvad,
Kui on moona kõhus.

  • "Siin on rikas rohumaa", lk 61


Hoolsast' vara hommiku,
Kui need päiksejooned
Tõusvad üle mäe, soo,
A'an ma karja metsa.

Kaugelt kägu teretab
Mind ja hüüab ööbik.
Kõik see linde hulk mind a'ab
Lustilikult laulma.

Kastetilgad kõiguvad
Hiilges heinakõrtel;
Salatuuled sõuavad
Õite lõhna kandes.

Kari rohkel rohul sööb,
Magab rohul vahel;
Krants mul teda kokku lööb,
Kui ta läheb laial'.

Pruukosti välja toon
Kotist mätta peale,
Söön ja piima klaasist joon,
Vett ka allikasta.

Õite õrna tippudel
Liblikuksed tantsvad.
Orav hüppab oksadel,
Ma ka tantsin, hüppan.

Nõnda elan rõõmsaste
Kuni kiini-aeg;
Siis a'an karja vilusse
Ja läen ujumaie.

  • "Karjase hommikulaul", lk 62-63


Enne meid siin ilmas ka
Inimesed eland,
Olnud noored, rõõmuga
Nende laulud kõland.
Nende ihud mullas hingvad,
Vaimud Eedenissa mängvad,
Meie nii ka varsti.

  • "Õitsiliste rõõm", lk 65


"Hõissa, poiss, ja võta naine!"
Hüüdis mulle külavana,
Halli peaga onukene.
Mina kuulsin, kostsin vastu:
"Kulla külaonukene,
Kuhu panen noore naise,
Kuhu armsama asendan?
Ei mul ole koda, maja,
Kus võin seada sängikese?
Ei mul ole maad, ei põldu,
Kuhu külvan rukkid, odrad;
Ei mul ole niitu, aasa,
Kust saaks heinu lambale,
Rohtu lüpsilehmale,
Ei mul ole sohi-hobust,
Kellega sõidaksin kossule."

  • "Hõissa, poiss, ja võta naine!", lk 70


Hellerheinad õitsvad orus,
Kullerkupud koppelissa,
Punalilled pajustikus,
Sinililled siin ja sääl.
Eesti neiu nooreke,
Ilusamast' õitsed sa.

  • "Kiitus ja soovimine", lk 73


Kägu kukub, lõo laulab
Kauni päikse kiituseks...
Minu laul, sa aga kõla
Naabrineiu kiituseks!

  • "Kui ma vara üles ärkan", lk 77


Kadastik, kade võsa,
Kahar ja kibe võsa,
Tihe ja tige võsa,
Kasva sa kõrgemaks,
Üleni õigemaks!

Et kui ma neiuga,
Lahkema linnuga,
Sinust kord läbi käin,
Pelglikult põgenen,
Sina siis kataks meid,

Et keegi ei näeks meid.
Kadastik, kibe võsa,
Kahar ja tige võsa,
Kasva sa kõrgemaks,
Üleni õigemaks!

  • "Kadastik, kade võsa", lk 76


Oh, et olen vaene ori,
Olen sündind sulane!
Oh, et nägus neiu rikas,
Sündind talutütreke!

Oleks see neiu popsitütar,
Armastaksin teda ka, —
Julgest' tohiksin siis minna
Teda omal' kosima.

  • "Rikas orja armuke", lk 83


Kui kallist kodust läksin
Ma kurvalt kaugele,
Siis ütles kase varjul
Mull' hella armuke:
"Nii selge kui see allik
On minu armastus,
Siit käib küll õhtu õhul
Su järel' igatsus."

Ma nägin mõnda kaske
Ja mõnda allikat,
Ma nägin mõnda neiut
Mull' naeratelevat.
Ei olnud kask, ei allik
Nii armas ometi,
Ei vaatnud võõras neiu
Nii õrnalt iialgi.

Kui kaugelt jälle koju
Ma rõõmul rändasin
Ja allikat ja kaske
Ma jälle tervitin:
Kask oli ära kuivand
Ja allik mudane,
Mu neiu oli läinud
Ju teise kaenlasse.

  • "Armuvanne allikal", lk 84


Emajõe laineid mööda
Laseb lahke laevuke,
Kiigub, liigub, sõuab, jõuab,
Sõudjad laulvad rõõmsaste.

Jõe kallas haljas, õitsev,
Vette vaatab lilleke.
Kaugelt vaatab kaunis mõisa
Alla jõe kaldale.

  • "Emajõel", lk 86


Ütlen teistel': "Olen haige,
Lähen välja lahutama."
Isa ütleb: "Mis sul viga?"
Ema hüüab: "Mis sul häda?"
Mina vastan: "Peavalu,
Peavalu, hambavalu,
Kõiges luus ja lihas valu, —
Vaja veidi jalutada."

Lähen aeda, kõnnin aias,
Pööran sammud sinna-tänna,
Viimaks suure saare poole.
Hüppan sinu rinna na'ale,
Sinu sooje sõnu kuulma.
Olen aias ära käinud,
Siis kõik valu ära võetud.
Astun tuppa — olen terve.

  • "Kõige ilusam õis", lk 90


See'p see ööbik-linnukene,
Hallikene, kallikene.
Mis ta laulab, kullake?
Õhtule ta laulab eha,
Neiul' siidijuuksed pähe,
Puna neiu palgele.

  • "Ööbik", lk 91


Isateder põõsastikus
Üksi hulgub, vaene mees!
Viimaks näeb võsastikus
Ematetre rohu sees.

"Tere, tedreneiukene!
Nõnda külm ja vilu mul.
Kus su soe pesakene?
Seltsiks oleksin ma sull'."

"Minu soe, pehme pesa
Metsas, taga heinamaa.
Lendam' sinna üle võsa,
Seal meil hea puhata!"

  • "Tark neiu", lk 92


Läksid metsa perenaine,
Perenaine, peremees,
Külalised läksid kaasa,
Jaan käis viiuliga ees.

  • "Ann ja Jaan", lk 94


Näkineitsi naerul näoga,
Nii kui Mari valge pääga,
Istus üles vete pääle,
Tõstis hilju helde hääle:

"Tule, peig, sind kaisus kannan,
Hellas ihas suud suil' annan!"
Kaldalt kargas tema kaela
Noormees, vajus vete alla.

  • "Uppunud neiu ja peiu", lk 98


Mina ast'sin roosi ette,
Omast armust sunnitud,
Ja siis võtsin roosi kätte,
Suisa andsin roosil' suud.

Aga mesilane õel
Uinus roosi lehe all.
Varsti tema valus nõel
Seisis huules sügaval.

Kesse teab, kas mesilane
Head või santi sõna tõi?
Mesilane, tigedane,
Otsata ta ohtu lõi.

  • "Huule ja sõdame nõelamine", lk 104


Ega lained lindu kiusa
Nagu kurjad tuisud,
Metsaloom nii meest ei kiusa
Nagu inimesed.

  • "Laulis, laulis linnukene", lk 112


Mu elu on laine,
Mis kohaval vool
Liugudes liigub,
Kui tuhiseb tuul.

Kui vaikseks jääb voolus
Ja tuulede sõit,
Ta magama uinub.
Kallas annab tall' suud.

  • "Mu elu on laine", lk 115


Läbi halli vihmaudu
Orus kenail kinkudel
Näen nägusamat küla
Õitsmas oja ääredel.

Kirikukell sealt kõmab,
Metsad vastu kostavad;
Üht, kes elanud seal külas,
Sõbrad hauda saadavad.

  • "Mäel", lk 116


Ma nägin õitsva rukki liikumist
Ja õitsmetolmu pilve kiikumist;
Ma nägin päikest pilve rinnalt vaatvat
Ja hellalt sooja pilku nurmel' saatvat:
Ei nõnda armas olnud see
Kui ema vaade lapsele, —
See kõige armsam paistus ilmas
On armu-vaade ema silmas.

  • "Armu-vaade ema silmas", lk 118


Bulgaaria õitsevas orus
Olin maas ma üksinda.
Sügav haav mul auras rinnus,
Minu verd jõi võõras maa.

Minu kõrval kaljukallas,
Päike kaljut põletas.
Päiksetuli, valutuli, —
Juba olin suremas.

Tulid orgu haigekandjad.
Teisi leiti, kanneti,
Nende haavu verest pesti, —
Minu järel' jäeti.

  • "Bulgaaria õitsevas orus", lk 123


Minu kõige kallim vara,
Minu mees on võõral maal.
Sest ma ikka muremõtteis
Ohkan, nutan üksi vahel,
Üksi väikest kasvatan.

Kui ta mõisas liisku võttis,
Lahkus, nuttes linna läks,
Siis ma teda ehitades,
Kindaid, hammeid ligi andes
Valutules põlesin.

  • "Soldati naine", lk 125


Õhtul karjad, töölised
Rõõmsast' koju lähevad.
Omaga läeb iga naine,
Omaga läeb lind ka pessa, —
Mina aga omata.

Laps, kes näinudki veel isa,
Üksi minu elurõõm.
"Millal tuleb isa koju,
Toob mull' saia, suhkrut ligi?
Ikka räägid temast sa."

"Oota, ehk ta homme tuleb!
Ole aga hea laps!" —
"Kui ta tuleb, küll siis annan
Marju, lilli palju temal',
Suud tall' annan ka kui sull'."

  • "Soldati naine", lk 126


Siin ma istu, siin ma ike,
Siin ma norgu, siin nõrenda.
Siin ma muretse, siin murdu,
Siin ma kaldu, siin kahetse.
 
Siia tiigi tekküneve,
Siia allika asuve,
Jõe kääru käüve kokku,
Oja otsa jooseve.

Küll saab küla karja juvva,
Juvva valla varstele
Minu vaese silmavetta,
Silmavetta, söämeverd.

Kee mu näie, see mu näide:
Kee mu tuusi, see kõnele:
Näe, kus ikeb neiu noori,
Kahetseleb kaalussid!

Mina kuule, koste jälle:
Ei ma ike helmesid,
Muretse ka musta rukka,
Kahetsegi kaalussid.

Mina ike oma esat,
Oma emat ike ma,
Oma kallist kandajata,
Ladust lastehoidejat.

Eladen saab helme-kõrra,
Kaala-konna kasvaen.
Eladen ei saa ma esat,
Ega emat eladen.

  • "Leinaja tütar", lk 127-128


Kes mull' vaesel' kogub veimi,
Kes mind ehiteleb,
Kui ma astun altarile
Peiu kõrvale?
Võõras kogub veimi,
Võõras külanaine;
Võõras ehiteleb,
Saadab saajale.
Küla minu õppeb, —
Küla õppus külm.
Eide õppus mulle puudub,
Eide juhatus.

  • "Mõrsja lein ema järele", lk 129


Minu isa aias kasvas
Kõrge kahar kasepuu,
Tema laia ladva varjul
Sonis õnnist und mu suu.

Tema valge tüve ümber
Mäng'sin hella vennaga,
Suve ilu loojal' laulsin,
Vastu helkis võsamaa.

Tuli isa põllult koju,
Kaunist kasest mööda käis,
Meid siis nähes tema nägu
Oli armu, rõõmu täis.

Ja kui poiss sai poisikesest,
Ühte neiut seal ma nä'in;
Kena neiu kõrval ist'sin,
Tema palgelt armu jõin.

Kahar kask on raiut' maha,
Vend ja isa mulla all,
Neiu külamehe naine, —
Mina ise võõral maal.

  • "Kodu-kask", lk 131


Üle eha ilu sirab
Hele ehatäheke.
Minu veli närbus noorelt,
Anti vara hauale.

Lehekuul mets lehitseks,
Rohtu tärkas rohkest' maa.
Haigeks jäi mu helde veli,
Võitles suisa surmaga.

Üksi kurb ma käisin karjas,
Oja ääres nutsin ma,
Aga silmapiis'te ojad
Ei võind vellel aidata.

Veli kirstus hauda kanti,
Järel' jäin ma leinama.
Kuusik leinas, kaasik kaebas,
Kaebama jäi karjamaa.

  • "Ehatäht ja veli", lk 133


Kevade sai jälle kätte,
Mets läks jälle lehile,
Võsu tärkas, idu ärkas —
Aga ei mu velleke.

Hele ehatähekene,
Tereta mu velle sa!
Ütle, et ta minu meeles
Ikka armas otsata.

  • "Ehatäht ja veli", lk 134

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel