Astronoomia

Astronoomia ehk täheteadus on teadusharu, mis uurib kosmilisi objekte ja universumit tervikuna.

Jan Gossaert, "Neiu astronoomilise instrumendiga" (1530ndad)

Maria Clara Eimmart, "Kuu, Saturni ja Veenuse faasid" (17. saj lõpp)

James Sant, "Astronoomia" (u 1850)

Luule

Ta kasti keerulisse veidra vaimu peidab
Ja selle turtsudes siis lendab, ujub, sõidab.
Toob välgu pilvist vähendama oma vaeva,
Või puurib uudishimus augu sinitaeva:
Toob alla päikse, kuu ja kaunid tähed, —
Vaid ootke: küllagi veel neile läheb!
Vaid pöörab oma mikro-, teleskoobi nina
Ja kerkib teadmatusest välja ikka uusi ilmu,
Et rahuldada hetkeks vaid ta jultund silma.

• Helene Ranna, "Aju", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 12-13

Teisel pool
Valges taevas
Mustad rombid -
Tähed
Must ruut -
Kuu
Ühel tähel
Kuldne saba
Rõngas

• Liepa Rūce, "Ilutulestik", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203

Proosa

• Lõpuks, kui katsete ja astronoomiliste vaatluste põhjal üleüldiselt ilmneb, et kõik kehad Maa ümbruses tõmbuvad Maa poole; ja seda kooskõlas aine hulgaga, mida nad igaüks sisaldavad; et Kuu tõmbub samuti Maa poole vastavalt oma aine hulgale; ja kõik planeedid vastastikku üksteise poole; ja komeedid samasugusel viisil Päikese poole; siis peame selle reegli kohaselt üleüldiselt tunnistama, et kõik kehad on varustatud gravitatsiooniprintsiibiga. Sest nähtumustest tulenev argument järeldab kõigi kehade universaalset gravitatsiooni tugevamini kui nende läbitamatust, mille kohta taevastes regioonides pole meil katseid ega ühtki laadi vaatlusi. [---] Mitte, et ma väidaks gravitatsiooni olevat kehadele olemusliku. Nende vis insita all pean ma silmas ei midagi muud kui nende vis inertiae'd. See on kõigutamatu. Nende gravitatsioon kahaneb, kui nad Maast kaugenevad.
  • Isaac Newton, "Principia" kolmas raamat "De Mundi Systemate" ehk "Maailmasüsteemist" (1729, lk 270–271)

• Astronoomia räägib meile Päikesesüsteemi imedest – igavesti pöörlevaist planeetidest, nende liikumiste kiirusest ja kindlusest, planeetide ja tähtede vahelistest kaugustest. See ennustab hämmastava ja imelise täpsusega varjutusi, komeetide nähtavust Maal ja tõestab vääramatut gravitatsiooniseadust, kuid on täiesti vaiki Jumala olemasolu teemal.
  • Ernestine Rose, cit. via: "Ernestine Rose: A Troublesome Female", American Atheists/Internet Archive, 2008

• Farmer pöörab pilgu pikkamisi igasse ilmakaarde. Kõigepealt itta, sest idast tuleb vihm, kui üldse tuleb, ja Neitsi tähtkujus paistab selgelt Spiika. Siis tervitab ta Lõunaristi, reisimeestele ustavat ja armsat suure ilma uksehoidjat, ning kõrgemal Linnutee helendavat viirgu. Kentauri Alfat ja Beetat. Edelas siravad taevas suur Siirius ja mõtlik Kanoopus ja läänes Ngongi mäeküngaste häguse, peaaegu katkematu piirjoone kohal kiirgab teemantehe: Riigel, Betelgeuse ja Bellatriks. Põhja pöördub ta kõige lõpuks, sest põhja läheme me viimaks, ja libistab pilgu üle Suure Vankri enese, ainult et nüüd on sellel taevase perspektiivi tõttu rattad ülespidi, ja see tõesti kaelamurdev trikk teeb põhjamaalasest pagulase südame rõõmsaks. (lk 56)
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005

• Kui nad ükskord jällegi seisid professori ümber mäenõlvakul, jalge all linnatulede virvendav sigrisagri, pea peal särav tähtede lõpmatus, hakkas ta neile jutustama linnuteest ja udukogudest, mis ka ainult kauged linnuteed, nagu ta kinnitas. Ta pildus enese ümber kümnete, sadade, tuhandete valgusaastatega, aga ta tegi seda nõnda, nagu tähendaks see ainult paaritunnilist kõnniteed tähtedevahelises ilmaruumis. Ta rääkis tähtedest, mis tormavad pöörase kiirusega otseteed meie sihis, ja teistest, mis eemalduvad meist samasuguse ajuga. Neist viimastest oli tal nagu kahju, sest ükskord võivad nad kaduda ilmaruumi lõpmatusse ning taevas on siis üks täht vähem. Inimene võib-olla elab alles maakeral, tema võib-olla on oma pikksilmade võime tuhandekordseks tõstnud, aga kadunud tähti ei leia ta ometi mitte. Inimene elab, aga täht on surnud. Aga kes võib kinnitada, et on olemas needki tähed, mida näeme? Kes? Ei keegi! On vaja sajad ja tuhanded aastad, et valgusekiir jõuaks tähelt meie juurde. Mõistate, mis see tähendab? küsis professor. See tähendab, et kui ühes Jeesuse Kristusega sündis maailma mõni kauge täht — sest ka tähed sünnivad ja surevad — siis võib-olla näeme tema valgust esimest korda alles täna või homme õhtul, aga võib ka olla, alles kümne, saja või tuhande aasta pärast. Ja kui ühes Jeesuse Kristusega suri mõni kauge täht, siis näeme võib-olla veel täna tema viimset sära, kuna ta homme on kustunud, sest tema viimne valgusekiir on maakerale jõudnud. Aga võib ka olla, et see jõuab siia alles kümne, saja või tuhande aasta pärast ja nõnda näeme meie ilmaruumis tähte, mida pole tõeliselt olemas enam Kristuse surmast saadik. Nõnda võivad ilmaruumis liikuda tuhanded ja miljonid tähed, mida meie veel ei näe, ja meie võime näha tuhandeid ja miljoneid tähti, mida pole enam olemaski. Kogu linnutee pole ehk muud kui ainult meeltepettus…

Pika ja kõhnana, ettepoole kõveras seisis ta õpilaste keskel, kulunud palitu krae ülal, käed taskus, sest pakane oli vali. Kui ta viimaks nagu endasse süvenenult vaikis, küsis Indrek, kes seisis otse ta ees:

"Härra professor, kui ilmaruum on nii lõpmata suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas?"

Vanamehe pea tõusis nõksatades kõrgemale ja külmast kangenenud huuled püüdsid nagu nukralt naeratada, kui ta vastas:

"Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige, ehk leiate teie."

• A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, XL peatükk