Helene Ranna

Helene Ranna (kodanikunimi Helene Tamberg; 4. jaanuar 1898 (vkj 23. detsember 1897) Kihelkonna vald, Saaremaa – 17. detsember 1946 Tartu) oli eesti prosaist ja luuletaja, tõlkija ning kooliõpetaja.

Helene Ranna, "Kaasitajad pruudi ümber" (ristpistes seinavaip, valminud u 1915-1920)

Luule

"Tähelennak"

Tsitaadid väljaandest: Helene Ranna, "Tähelennak", Eesti Rahvuskirjanike Ühingu kirjastus, 1935.

Keerdkäike lõigatakse aasta aastalt läbi taeva laotuse;
Ei tähistatud teed, ei piiritulpe, mingeid jaamu, jaotusi,
Vaid ikkajatkuv ruum ja ikkakestev lõppemata ajavara
Ja selles meie purjetu ning masinrattust lükkamata laevakera.
Ei kaptenit, ei tüürimeest; näib, juhita see sõiduk lendab, —
Kel vaja juhti?! Selletagi ruumi, aega lakkamatult mööda undab.

On reisijatest tulvil täitund laeva kumer lagi,
Sääl ruumist puudu, kestvalt käimas alaline võitlusragin,
Uks tõukab teist ja sõtkub armutumalt jalge alla,
Teed naeratades üle laibavirna endal tallab;
Üks siht vaid silme ees, üksainus tung vaid rajab radu:
Mu isiklikud hüved, need ei tohi kanda kadu!
Hei! mulle ruumi, mulle rohkem vabat pinda!
Kas maksku see või kogu laeva, rändurkonna eluhinda!

Ent seljataga naerab aeg; Mu poju, sulle juba jätkub! ...
Ja sõrmepuutel vägimehe laevapinnast lahti katkub.
Ruum pärib keha; hing — kas ongi üldse mingit hinge?
Võib olla ainult kired, ihad, tahtejõu kõrgepinge?
Või kuulub ajarüppe hing? ... Eks ole mõeldav ta vaid ajas,
Ta tõus ja mõõn, ta olemus vaid hetkeis kajas. —
Ükspuha kõik! Kel aega asjatumaiks arutlusiks!
On vaja seda hoopis tähtsamaiks ja tulukamaiks toimetusiks:
Sai pinda kuskil jälle vabaks ümarguse numbri võrra. —
Kas mitte mulle see?! — Ah, kaikub kuidas võitluskära!
Kas lausa leekides ei lõkenda seal juba laevalagi? —
Hei, kapten, tüürimees! Kus asud? ... Hukkub laev, kui keelad abi!

• Helene Ranna, "Ruumis ja ajas", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 5

Tulikirjas sädeleb suur tähevald;
Iga üksik neist on tohutuma päikse palg,
Arvutumais arvudes,
Võrratumais värvides
Jutustamas eluvälja ürgseist allikaist,
Igavese sündimise valmivaist
Sündijaist.

• Helene Ranna, "Tähevald", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 6

Üles ja alla käib lainete lõik,
Kuhjali kuhjub seal sündmuste käik;
Uuest saab vana,
Eilast saab täna. —
Aeg elutelgedel aastaid koob.

Kuhu sai sündinud elueos?
Kelle süles on maimuke paos?
Sündmuste kurna
Sünnis ja surmas
Kes talle elutee ette seab?

• Helene Ranna, "Elueos", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 7

Arvate ehk, seisab paigal tulisilmne päike?
Oma tähtsa mina ümber seegi esijoones tiirub käike
Ja teiseks kindlasti veel keerleb ümber mingi keskuse.
Vaid keerleb, keerleb, keerleb.

Keskus see kas aiva ühel kohal tammub?
Ainult oma suure Mina vaatlemisest jõudu ammub?
Või too ehk on, kes kannab kogu keerlemise raskuse?
Sest kui kõik keerleb, keerleb? ...
...
Inimisik pöörleb ümber oma Mina telje;
Ülemale pöörab ühe, alamale teise külje, —
Nii keerlemiseks kulutab ta kogu oma oskuse.
Vaid keerleb, keerleb, keerleb.
...
Mõni ennastunustaja inimvaimu säde
Tiirleb ajuratastikus, ihaleb ja otsib tõde, —
Nii eluaegseks ringlemiseks rakendab kõik oskused.
Ta keerleb, keerleb, keerleb.

Teine elab oma elu: lõbutseb ja sööb ning magab;
Usub endale et eluhüved parimini nõnda tagab
Ööpäeva keerlevaisse mõnudesse igas ihas laskudes. —
Ta keerleb, keerleb, keerleb.
...
Ilmamaa ja laotuste väli veerleb, keerleb, pöörleb,
Sammub sihikindlalt või ehk sihitumalt öörleb —
Kes rõõmsasti, kes kannatades kandes keerlemise raskused.
Kõik keerleb, keerleb, keerleb.

Kuhu lõpeb küll, kus algab kogu kosmiline keeris?
Ühe kindla telje omama peaks kogu pööris —
Kuis muidu!.. Tõest' see mehanism küll segi ajab mõistuse
Kui vaid kõik keerleb, keerleb! ...

• Helene Ranna, "Kõik keerleb", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 8-9

Ma istun vaikselt mõtiskelles kaevu rakkel,
All rõske, sünge hämarus, laik tummalt seisvat vett;
Vaid keskel sinitaevalapp sulgpilvi hakkel, —
Seal vastandvaimud rõõmsalt andvad teineteisel kätt.

Tilk kuskilt kukub sulpsatades sügavusse;
Lööb virvendama hetkeks kaevu peegelvaikne pind. —
Seal mikrokosmos paiskus makrokosmosesse —
Maailme iseseisvust maksis ühtumise ind.

Tilk eraldatud oli viivuks suurest Kõigest,
Kuid mõlemaid neid sidus kokkukuuluvuse tung. —
Kas tohib väike olla eemal suure elu lõikest? —
Neil ühine on olemuses vabadus ja sund. —

• Helene Ranna, "Kaevul", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 10
  

<poem>
Keerlema pandud on juhtude võll,
Kohiseb lahingu mõttetu möll —
Suur julmuste juhmunud hunnik.
Kajatab käskude raudunud ring;
Kõliseb kuulide vilistav ving, —
Kõik elavat surmale sunnib!

Tigedal tantsul on vihamaa väed
Loojale läheb üks Jumala päev:
Ilm õuduse ahinas ägab.
Lõheneb looduseloomete tee;
Käriseb seadusi seotlev kee —
Võit võigas vaid hävimust tagab!

Tuhande tormi ja päikese maa —
Süda — veel elavalt tuksel on ta;
Veel tuhat on igatsust põues.
Tuhande oote ja lootuse teel
Karjatab tunnete pinguli keel;
Mul eluks on elamisõigus!

Samas kuid lajatab kahuripauk;
Himukalt avaneb mullasse auk:
Hei, mullast eks ole sa võetud! —
Tuhandest soovist jäi järele üks:
Avane pärani Manala uks! —
Rind tuhandeks tükiks on saetud.

• Helene Ranna, "Sõda", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 11

Oh seda pisikest pöialpoisikest;
Oh seda kummalist päkapikumeest:
On veidralt väikene, naeruväärt tilluke,
Maailma mõõtudes ainete killuke,
Kuid mis ta kõik korda ei saada!
...
Ta kasti keerulisse veidra vaimu peidab
Ja selle turtsudes siis lendab, ujub, sõidab.
Toob välgu pilvist vähendama oma vaeva,
Või puurib uudishimus augu sinitaeva:
Toob alla päikse, kuu ja kaunid tähed, —
Vaid ootke: küllagi veel neile läheb!
On kõikjal urgitsemas tema otsiv mina,
Vaid pöörab oma mikro-, teleskoobi nina
Ja kerkib teadmatusest välja ikka uusi ilmu,
Et rahuldada hetkeks vaid ta jultund silma.
Kõik viskab tema hoolimatult katseklaasi, —
Ons midagi, mis tema puutuda ei raatsi?
Ons paika, kuhu tema jalg ei küüni,
Kõik kaugused — vaid mõni pangike bensiini!
On kauneim naine talle rakukeste hunnik,
Kel esiisaks antud ahv või tea, mis sunnik.
Maailm — see ainult väike aatomite kera,
Kõik muu, — ah tühi elektroone sära!
...
Oh seda ennatut pisisirgukest;
Oh seda jultunud ninatargakest;
On ise nii väike, nii armetult tilluke,
Kosmose keerises kuulmatu killuke, —
Kuid jõudu ja julgust — vaid vaata!

• Helene Ranna, "Aju", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 12-13

Seemnest tärkab eluidu,
Talvemullast kevadpidu,
Surma tekib sünd.
Heli kajab vaikusesse,
Valgus särab pimedusse —
See on aja künd.

Kui sõnakest — surma — meist keegi ei tunneks,
Kes suudaks siis elu veel pidada õnneks, —
Sel mõistelgi puuduks ju alus.
Kui heli on midagi vaikuse vallast
Hing tühjuse turjal siis olemist tallaks, —
Lõpp oleks kõik, puudub mil algus.
Kui pimedus häkitselt hävineks ära,
Siis kustuks ka sellega päikese sära —
Mis vääriks veel varjutu valgus!
Kui olevik katkestaks hetkete sünni,
Kust tulevik võtaks veel aasta või tunni? —
Lööks igavik vankuma jalus...

• Helene Ranna, "Surm ja elu", rmt: "Tähelennak", 1935, lk 14