Käepigistus

Hera ja Athena kätt surumas (5. sajandi lõpp e.m.a., Ateena)

Proosa

• Ainult üks kord aastas nelja nädala kestel saavad mõlemad südaöö ajal kokku, ja kui Hämarik paneb kustuva päikese armsama kätte, järgneb sellele käepigistus ja suudlus, ja Hämariku põsk punetab ja peegeldub roospunasena taevalt, kuni Koit jälle süütab valguseandja ja kollakas kuma taeval kuulutab uuesti tõusvat päikest. Vanaisa ehib ikka veel nende kokkusaamise piduks nurmed kõige kaunimate lilledega ja ööbikud hüüavad naljatades liiga kaua Koidu rinnal viibivale Hämarikule: "Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!"
  • Friedrich Robert Faehlmann, "Koit ja Hämarik"

• Ta [Walter Klemmer] haarab õpetaja pianistisõrmedest. Suudlen kätt, proua professor. Olen lihtsalt sõnatu. Erika ema pressib end paari vahele, paludes see käesurumine jätta. Esiteks pole selline sõpruse ja seotuse märk teretulnud ja mis veel tähtsam - käepigistus võib klaverdaja kõõluseid valesti venitada, mis omakorda mõjutaks mängu kvaliteeti. Käsi jäägu oma normaalsesse asendisse. Nii täpseid akorde pole sellele kolmandajärgulisele publikule ka kinkida vaja, kas pole, härra Klemmer? Sellist publikut peab türanniseerima, nendega kui orjadega käituma, et nad üleüldse mingit reaktsiooni näitaksid. Neid peab kaigastega materdama! Nad ootavad piitsa ja kirepräänikut.
  • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 54

• Käesurumine ja käepigistus on läbi ajaloo andnud tunnistust relva puudumisest ja kinnitanud häid kavatsusi, olgugi et käepigistus kui levinud tervitus võeti tegelikult kasutusele alles Inglise tööstusrevolutsiooni ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise tähenduse ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt.
  • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 142

• "Andke käsi, härra Lipwig," ütles proua Pillav. "Või et postiülem? Olete ikka tegelane! Andke aga siia!"

"Mis asi? Aa..." Niiske haaras naisel käest. Tal oli tunne, nagu oleks talle külm pärgament pihku surutud.

Proua Pillav hakkas naerma. "Ja-jah. Täpselt samasugune siiras ja rahustav käepigistus nagu minu kadunud abikaasal. Ühelgi ausal inimesel ei ole nii ausat käepigistust. Kuidas teil küll finantssektori leidmisega nii kaua aega läks?"

• Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 46