Proosa

muuda


  • Ja mägede poolt tuli kummaline asi.
See oli masin, nagu nefriitroheline putukas, mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemandid vilkumas üle kogu keha ja punased juveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidset maanteed ja tegid häält nagu hõre vihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile alla marslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks ta kaevu. (lk 89)


  • Sõiduk tuiskas tuulena.
"Võimas mootor!" kiitis Mati asjatundlikult. "Ei tea, mitu hobujõudu tal on? Kas sada või musttuhat või valgetuhat?"
"Meie saanil on kümme jänesejõudu!" ütles Une-Mati. "Seda on hästi palju."
Sellega pidi ka Mati nõustuma, kuigi ta polnud veel kunagi varem kuulnud, et mootori võimsust mõõdetakse jänesejõuga. (lk 26)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979