Vool

(Ümber suunatud leheküljelt Voolamine)
Elisabeth Schiøtt (1856-1938), "Jõgi voolab läbi Frederiksvaerki", s.d.


ProosaRedigeeri


  • Kõik voolab.
    • Kiliikia Simpliciuse (6. sajand pKr) ümberjutustus Herakleitose fragmendist B12


  • Samasse jõkke ei saa ju astuda kaks korda ... ta hajub ja toob uuesti kokku... ja ligineb ja kaugeneb.


  • Kuld ja hõbe on riigi veri. Verepaisud südames ja peas reedavad mõlema nõrkust. Mida tugevam on süda, seda elavamalt ning heldemalt pumpab ta verd välistesse kehaosadesse. Iga kehaliige on soe ja elus, ning kiiresti ja hoogsalt voolab veri südamesse tagasi.
    • Novalis, "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. LR 2006/19, lk 30


  • Kiri on seisakule pandud kõne. Noodipääd on häälte kujud, seisakule pandud häälte liikumine, muusika. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: rõõmu, kurbtust.
Marmor, gips ja savi on reaalse, nähtava jälletajad. Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".



  • Simon istus ja kuulas, kuidas kaks naist informatsiooni vahetasid, see voolas neist mõlemast välja — igasugused kirjeldused, raamatud, mida nad olid lugenud, asjad, mida nad olid näinud, inimesed, kellest nad olid kuulnud, sõnad, mida lapsed olid ütelnud, valuhood pahkluudes ja äkilise surma eelaimused, unistused kapsapõldudest, millest nad olid lugenud hommikusest postist, ja kõik see katkestatud absurdsete, viisakuse pärast heidetud märkustega Simoni suunas: "Oh issand, teile on see nii tüütu," või "Me lõpetame kohe, me lõpetame mõne hetke pärast," kusjuures nende hääles polnud jälgegi veendumusest.


  • Kartmatust on kahte liiki. Esimene on armastajate kartmatus, müstikute kartmatus, söakus "Kunst der Fuges", mis tuleb sellest, et inimene on end täielikult avanud, täielikult andunud, ei hoia midagi tagasi, ning siis voolab maailm tema sisse ja täidab ta, ning inimene teab, et ta on saanud kõik endale päriseks, enam ei saa ta midagi kaotada.


  • Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga raamatust või internetist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil originaalid on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise ohus, ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust tühjemaks voolanud.


  • Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud "Daodejing", mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.

LuuleRedigeeri

Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.


suur vaikus voolab meisse meie vaikusesse
munakoore
nokib ilmaletulija seestpoolt katki.


Ja mõistad äkki, et kõik, peaaegu kõik
on voolanud sinust mööda,
on voolanud teisi voolamisi.
Ja neil on ehk parem ja lihtsam,
kuigi sa seda õieti ei usu
ja kes ütles, et peab olema lihtne.
Ja sa ei oska päris veendunult hinnata,
kas see on lapsikus või au,
et jääd maha neist voolamistest.

  • Madli Morell, "Ühe äratundmise kurbus", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 10-11


nõtkun üle halja jõe
taga sulgi sajab
läbi peo mul voolab puu
ajapinde ajab

läbi peo mul voolab puu
maarjaheina kõrreke
lõdiseb mu huulel

  • Paul-Eerik Rummo, "Maarjaheina kõrreke" kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", lk 180


Sappkollasena valvab aias kuu
kesk hernekaunu, kõrvitsaid ja kresse.
On kõrgus piirid kaotanud ning sesse
nüüd kohisedes voolab iga puu.

  • Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109


Leonidas ja ta vaprad spartalased on langenud.
Valu voolab õudse jõena.
Pungad põlevad tuhaks põlvili langenud puudel.
Tagasi rändavate rändlindude jäljed on kirjutatud
eilsele lumele.


Sa vaatad aja kulgu veel ikka tagurpidi.
Su kellaosuti käib visalt vastupäeva.
Su raamatute trükivärvgi voolab valepidi,
teistmoodi suunad tähivad su päeva.

  • Maria Lee Liivak, "kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?" kogus "Äramõte", 2007, lk 32


Ajatruudus ja aja pimedus
ja lõputu voolamine
asjade nimi ja nimetus
ja imede hoomamine

  • Kristiina Ehin, "Su rõõm lõi jälle mind relvituks..." luulekogust "Janu on kõikidel üks" ("Luulesalv" Sirp, 27.03.2020)


KirjandusRedigeeri

  • Vassili Grossman, "Kõik voolab". Tõlkinud Virve Krimm. LR 16-18 1990