Triin Vihalemm

Eesti sotsioloog

Triin Vihalemm (sündinud 22. veebruaril 1968) on Eesti sotsioloog, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor.

  • Eestis seostatakse hakkamasaamist mitte rahvusega nagu Lätis ja Leedus, vaid riigikeele oskusega. Varem väga terav rahvusprobeem on "ratsionaliseeritud" – keele omandamine on võti Eesti ühiskonnas hakkama saamiseks.
  • Lõimumis- ja muud poliitikad võiks olla suunatud erineva keeleoskuse ja keele praktiseerimise võimalusega rahvarühmadele, mitte vaadata peamiselt venekeelset elanikkonda tervikuna.
  • Tööturule ligipääsu probleemi ei leevenda nt keeleõppe kvaliteedi parandamine põhikoolis, kui ei võimaldata eesti keelt kontekstis järele proovida.
Triin Vihalemm, 2011.



  • Hargmaisus on palju argisem nähtus, kui meile intuitiivselt tunduda võib.
  • Kui inimesel on Facebookis sõpru, kes elavad näiteks Venemaal ja kes jagavad oma seinal Vene uudistekanalite lugusid, mida Eestis elav inimene pidevalt loeb, siis ta on juba osaliselt Vene kultuuriruumis.
  • Hargmaisus ei ole pidulik nähtus, vaid väga igapäevane ja peidetud normaalsus. Näiteks võrdlevad erinevate riikide pensionärid omavahel pensionisüsteeme.


  • Institutsionaalse tasandi muutusi ei saa analüüsida ja mõtestada ilma kultuuri uurimata. Kultuur pole passiivne vastuvõtja, vaid pakub ühiskonnaliikmetele vahendeid niihästi käibivate kui ka uute, "sissetoodud" sotsiaalsete praktikate sümboliseerimiseks, tõlgendamiseks, raamistamiseks, jutustamiseks.
  • Üks võimalus on kultuuriprotsessi kirjeldada kiirenduse ja aeglustuse võtmes. Kultuuri ja võimu vastastikune mõju, kultuur kui institutsionaalsel tasandil toimuvate kiirenduste, aeglustuste ja katkestuste puhverdaja ja modifitseerija. Eesti pakub siin põnevat uurimisainest.
  • Ma ei oleks ühise kirjelduskeele ja ka identiteedi mõtte suhtes väga skeptiline. Kogu aeg teineteist tõlkida on üsna kohmakas ja kurnav. Üksikud, erinevate ekspertsüsteemide ja teadusdistsipliinide vahel praegu käibivad metamõisted on suure koormusega, mis muudab nad kommunikatiivses mõttes liiga üldiseks. Nii nagu käibivad erinevad paradigmad ühe teadusdistsipliini sees, saavad olla ka erinevad interdistsiplinaarsed keeled ja uurimispraktikate kogukonnad, mille identiteedi loovad teatud üldisemad, paradigmaatilised rõhuasetused.
  • Triin Vihalemm, vestlusring: Kalevi Kull, Valter Lang, "Piiride rikkus ja muutuste mustrid", Sirp, 23.01.2015



  • Uuringutest olen märganud, et pigem on üsna hea ja positiivselt ärritav mõju sellel, kui poliitikutele esitatakse teravaid küsimusi.
  • [Klikimeediast:] Seesugune ajakirjandus pigem uinutab ja paneb inimesed loidu tarbija rolli. Kriitilist konteksti loovast klassikalisest arutelumeediast on palju rohkem kasu.


  • Laias laastus võib venekeelsest elanikkonnast ligikaudu viiendiku puhul öelda, et nad on kapseldunud, Vene riigimeedia poolt manipuleeritavad ja ei mõtle oma peaga ehk nii palju.
  • Venekeelne elanikkond ei näe ideaalset ajakirjandust valvekoerana, kelle ülesanne on valvata, et rikkad ja võimukad infot liigselt ei kontrolliks ega inimestega manipuleeriks.
  • Kui selle juures tahavad inimesed oma väärikust säilitada, langeb mõlema käsitluse juures üsna suur vastutus meediatarbijale. Ainus võimalus on kombineerida isiklikku infomenüüd eri allikatest ja kanalitest. Nende ideaal ei puudutagi niivõrd ajakirjandust kui institutsiooni, vaid meediatarbijat.
  • Ühelt poolt on inimestel soov oma sõprade ja lähedastega hästi saada, teiselt poolt on neil ka puhas inimlik uudishimu. Kahe erineva motiivi vahel vangerdamise strateegiaid on päris palju. Oleme täheldanud näiteks seda, et sõpradega poliitilistel teemadel põhjalikult tülli minnes ei visata neid oma sõbralistist välja, vaid hoitakse kontaktid alles.
  • Poliitiliste uudiste puhul püütakse oma peas kontrollida nende vettpidavust ajalooliste, kultuuriliste, võib olla ka üldiste õigussüsteemialaste teadmistega. Kui leitakse mingi vastuolu, usaldatakse ikka iseennast.
  • Näiteks seletatakse meile antud intervjuudes, kuidas Venemaa meediakanalite sisus pole riigi autoritaarsuse ja suurusega arvestades midagi erilist. Meie väikeses ja demokraatlikus Eestis on aga teistmoodi ja normid erinevad. See viitab, et nad kasutavad ise teadlikult kahe kultuuri ühisosa, seda ka uudiste tõlgendamisel.
  • [Ajakirjanduse usaldusväärsuse tõstmisest:] Kui teema on vastuoluline ja arvamused erinevad, tuleb küsida neid igalt osapoolelt. Sellega toetatakse nende osava meediatarbija minapilti. Samuti väärtustatakse autentsust. Lisaks võimulolijatele ja ekspertidele ei tohiks kaotada sidet mingist küsimusest puudutatud tavainimestega.
  • Kui millegi poole püüelda, võiks võtta ajakirjanik isiklikuks eesmärgiks loo kirjutamise, mida jagaks sotsiaalmeedias venekeelne intelligentsem auditoorium.


  • [Eesti Inimarengu Aruanne] annab panuse ka eesti keele arengusse. Kui teaduspoliitika suunab teadlased üsna karmilt kirjutama eeskätt inglise keeles ja rahvusvahelisele teadusauditooriumile, siis EIA autorina tuleb nuputada, kuidas oma valdkonna termineid, nähtusi jm eesti keeles selgitada, uusi nähtusi nimetada jne. Arvan, et EIAt võiks eesti teaduse allkeelte arengumootorina kasutada rohkemgi.


  • Muidugi ei tasu loota, et ETV venekeelne programm "asendaks" PBK-d jt vaadatavaid kanaleid. Aga uuringud on näidanud, et kui inimesed vaatavad vaheldumisi kaht eri päritolu programmi (näiteks sisserännanud oma asukohamaa ja ajaloolise kodumaa programme), siis arenevad nad meediatarbijana kriitilisemaks ja nendega on teabe abil raskem manipuleerida. Inimestel tekib parem võimalus võrrelda ja ise edasi mõelda.
  • Osalussaadete puhul ei peaks rõhk olema mitte meelelahutusel, sest selles plaanis ei suuda Eesti tegijad Venemaaga võistelda. Osalussaadete peamine eesmärk peaks olema aidata kaasa teatud virtuaalse kooskonna tekkele — et vaatajad tunnetaksid, et nad saavad palju uusi (tele)tuttavaid, tahaksid nähtu üle omavahel arutada, helistaksid-kirjutaksid ja avaldaksid oma arvamust, sooviksid ise saatesse tulla jne.
  • Vaatamata PBK suurele osakaalule mahub vene vaataja nn päevarepertuaari veel väga palju kanaleid. Kindlasti klõpsaks ta selle aja jooksul ka kohalikule venekeelsele programmile — ja edasine sõltub üsna palju vaadatava kaasakiskuvusest. Vaatamisharjumused muutuvad aeglaselt, seetõttu peaks programmi loojad-rahastajad eos loobuma cash & carry loogikast ning võtma ette viie-kümneaastase perspektiivi.
  • Vene vaatajal on pikka aega Venemaa kanaleid jälgides välja kujunenud oma ettekujutus, milline on hea saade ja head tegijad. Seda tunnetatakse tuhande detaili kaudu — riietuses, naljades, kehakeeles, keelekasutuses jm. Võib juhtuda, et kohalikke tegijaid, kes väljaõppe saanud teises kultuurikontekstis, hakatakse võõristama ning ei peeta küllalt heaks. Selles mõttes peaks uute tegijate väljaõppes ka Venemaa meediakultuurile tähelepanu pöörama.


  • Venekeelne elanikkond on veidi innukam telerivaataja. Näiteks vaatasid TNS Emori mõõdikuuringu järgi eestlased märtsis telerit keskmiselt kolm tundi ja 48 minutit päevas, venekeelsed elanikud aga keskmiselt neli tundi ja 49 minutit päevas. Eestlaste seas on levinuim raadiokuulamine, samuti pühendatakse rohkem aega ajalehtede lugemisele. Internetti kasutavad mõlemad kogukonnad üsna intensiivselt, kuid see kanal pole kõigis elanike rühmades nii ühtlaselt levinud. Küll aga erinevad telekanalid, raadiojaamad ja veebileheküljed.
  • Seega on Eesti venekeelsete elanike tüüpiline meediarepertuaar tegelikult segu eri geopoliitilist päritolu kanalitest. Üks näide hiljutistest sündmustest: kuigi Venemaa kanalid väitsid, et pronkssõdur on hävitatud, teadsid inimesed ometi tulla lilli tooma kuju uude asukohta. Küsimus on eeskätt selles: millise pildi panevad inimesed sissetulevast infost kokku oma peas.
  • Uuringud näitavad, et viimase 15 aasta jooksul on kahe kooskonna teineteise tajumine muutunud üsna täpseks. Sõltumata sellest, mida kumbki pool ideaaliks peab, tunnetatakse üsna hästi, mida teine pool kardab, mida ootab, mida arvab näiteks eesti keele õppimise-oskamise vajaduse kohta. Vaatamata hiljutistele sündmustele pole kumbki pool tegelikult arvamusel, et niipea, kui teisele poolele “tõde” selgeks teha ja ta infosulust välja tuua, lahenevad kõik probleemid. Pigem on küsimus selles, kuidas oma huvisid kaitsta, hirme-ootusi teatavaks teha.
  • Venekeelse elanikkonna enamus on territoriaalselt väga lojaalne ega soovi kuhugi minna. Seega läheb nende elukeskkond (niihästi loodus- kui ka sotsiaalne) neile korda samamoodi kui eestlastele. Eri valdkondades algatatud kriisijärgsed arutelud võiksidki alata küsimusega: mida me saame teha, et meie lastel oleks Eestis turvaline ja hea elada – tingimustes, kus kahe kooskonna huvid on mitmes küsimuses erinevad? Alustada tuleks seni tehniliseks põlatud küsimustest: kuidas tagada arvamuste vahetamine, kriitika ja dialoogi toimimine ning tagasiside.
  • Eestlaste seas on omavahel sarnasem noorem ja keskmine põlvkond ning eristub vanavanemate põlvkond. Meie uuringud näitavad, et venekeelse elanikkonna vanim ja keskmine põlvkond on mõttemustritelt sarnasemad, eristub noorem põlvkond. Noorema põlvkonna mõttemustreid iseloomustab tarbimise, naudingute ning neid võimaldava raha ja võimu ihalus, aga ka individualism – ühiskondlikest struktuuridest-gruppidest ning tavapärastest turvalisuseväärtustest eemaldumine.
Tallinna tänavatele tulnud noorte käitumine peegeldab neid tendentse omal äraspidisel moel. Kuid neis sündmustes mängib kindlasti väga suurt rolli ka televisioonipõhine massikultuur. Usun, et palju lõhkujaid sai eeskuju just näiteks filmidest. Ja see on maailmas üleüldine probleem.
  • Uuringud näitavad, et venekeelse elanikkonna käitumisstrateegiad probleemide lahendamisel on üsna pere- ja lähima sõpruskonna- ning sugulasringikesksed. Ametiasutustelt ja meediast otsivad venekeelsed elanikud harvemini infot ja abi. Võib arvata, et praegustes sündmustes hoiavad vene pered tõenäoliselt üsna kokku, aga väärtused ja identiteedid, millele nende tegevus toetub, on mõnevõrra erinevad.
  • [Vene meediatarbijast:] [V]õib öelda, et Eesti meedia täidab küll kohaliku info andja rolli, kuid jääb maailmapildi, harjumuste ja maitse kujundamisel selgelt Venemaa meediale alla.
Põhjusi on mitu. Väga oluline on keel, sest emakeeles edastatavat pole mitte üksnes lihtsam jälgida, vaid see on ka väljendusrikkam. Saadakse paremini aru kujunditest, sõnamängudest ja huumorist. Kindlasti soodustab Venemaa meediamaailma pikaajaline mõju ka usutavust. Usutavamad tunduvad selle kanali tõlgendused, kus kasutatakse maast madalast tuttavaid skeeme-kujundeid.
  • Olen seda küsimust mitme meetodiga analüüsinud ja võin öelda, et ei ole otsest seost Venemaa meedia jälgimise ja Venemaa-suunalise diasporaaidentiteedi vahel. Samas aga on Venemaa meedia mõju kindlasti oluline kohaliku, Eesti venelase identiteedi kujundamisel.
Venemaa meedia loob kahtlemata suhtlusbarjääre ja taastoodab rõhutud vähemuse protestiidentiteeti. Häda on selles, et ka eestlaste identiteediloome on minevikus põhinenud samal skeemil: vähemus, kel on vaja end enamuse eest kaitsta. Praegu on oluline säilitada eestlaste rahvusriiklik identiteet nii, et selle oluline osa oleks noblesse oblige – seisus kohustab.
  • Oluline roll ajaloo mõtestamisel on ka haridussüsteemil. Ajaloo- ja kodanikuõpetuse õpikud, rääkimata metoodilistest materjalidest, ei jäta just palju ruumi oma peaga mõtlemiseks. Tuupimis- ja faktikesksus on kogu Eesti haridussüsteemi häda.
Usun, et ka vene koolides võivad õpilased vuristada mehaaniliselt aastaarve. Neile ei õpetata aga seda, kuidas läheneda tekstidele allikakriitiliselt ja konteksti arvestavalt ning tulla toime eri vaatenurkadega. Huvitav oleks teada, kas mõni ajaloo- või kirjandusõpetaja andis enne dramaatilisi sündmusi õpilastele ülesande analüüsida, kuidas pronkssõduri kui sümboli ümber põimuvad probleemid: väikeriigi okupeerimine, fašism ja stalinism.
  • Riiklik integratsiooniprogramm on siiani olnud üsna keeleõppe- ja naturalisatsioonikeskne. See ei ole olnud vale, aga käsitanud ühiskonda võrdlemisi lihtsustatult. Hiljutised sündmused näitavad, et lihtsad lahendused ei toimi – mitmed Tõnismäele kogunenud venekeelsed inimesed andsid intervjuu eesti keeles.
  • On tähenduslik, et protest puhkes just praegu, mil majandus edeneb, Eesti on EL-i liige ja üldine heaolu on võrreldes 1990-ndate algusega tõusnud. Ja puhkes sümboli, mitte argiste probleemide ümber. Näiteks kui paar aastat tagasi protestisid noored Lätis haridusreformi vastu, siis Eesti huvigrupid ei löönud selles kuigi aktiivselt kaasa. Järelikult on probleem peidus mujal.


  • Eesti venekeelsel telekanalil oleks perspektiivi, kui see teha algusest peale pikaajalise, julge ja mastaapse rahvusvahelise projektina. Mõttetu on planeerida venekeelne kanal (ainult) Eesti maksumaksja raha eest ülalpeetavaks ettevõtmiseks eesmärgiga kohalikud venekeelsed "infosulust välja tuua", saates Moskvasse oma korrespondendi jne. Kindlasti peaks Eesti venekeelse programmi eesmärgid olema seatud vähemasti kümneaastases perspektiivis. Kui programm end esimese aastaga ei õigusta, ei tohiks seda pettunult "maha tõmmata", sest vaatajate harjumused on väga inertsed ning muutuvad aeglaselt.
  • Peamine eesmärk peaks olema aidata kaasa sotsiaalse sidususe suurenemisele Eesti venekeelse elanikkonna seas. Et vaatajad tunnetaksid läbi telesaadete n.ö. omavahelist seotust, vajadust nähtu üle omavahel arutada, oma arvamust avaldada, end saatesse pakkuda, ise telesse tööle minna...
  • Telel on head võimalused "toota" kohalikke "tähti", kellest võiksid kujuneda venekeelse elanikkonna kõneisikud. Paratamatult on siin suur roll meelelahutussaadetel. Eesti programmi eelis võrreldes Venemaa vastavate saadetega oleks just suurem tõenäosus ise aktiivselt osaleda.


  • Venekeelne uudismeedia tundub olevat õnnetus olukorras: neil kanalitel puudub riigiametite kodulehtede jahe asjalikkus. Samas ei tunnetata meedias vahendatud argikogemusi ja emotsioone nii siirastena kui sotsiaalmeedia postitusi.
  • Vähegi meditsiinilise taustaga inimestest said sotsiaalmeedias "staarid" ja tekkis palju omaloomingulisi õpetusi. Kriisi algul tehtud intervjuudes mainiti lipsamisi ka n-ö imerohtude müüki vms, mida küll esitati näitena, kuidas libauudis on ära tuntud. Inimesed on veendunud et oskavad infot kontrollida, aga tegelikult ei pruugi see alati õnnestuda.


  • Inimesed on maailmas ikka rännelnud, kuid hargmaisus elik sotsiaalsed sidemed mitmes kohas korraga on saanud võimenduse just tänapäevaselt infotehnoloogialt. Uus meedia pakub virtuaalse kohaloleku võimalust tähenduslikes rühmades ning rituaalsete sündmuste puhul (nt valimised), kui lähtemaa esineb jätkuvalt õiguste, võimaluste ja kohustuste allikana. Rändlejate ning lähte- ja sihtriikide suhted muutuvad seetõttu sageli keerukaks ning poliitikud pööravad sellele teemale üha rohkem tähelepanu, püüdes uusi tulijaid haarata rahvusriigi infovälja.
  • Rohke interneti, sotsiaalvõrgustike, nutitelefonide kasutus on vähendanud meediainstitutsioonide võimu, sest inimesed loovad ja edastavad elavat pilti sageli ise ning hoopis institutsioonid vajavad uusi oskusi, kuidas siseneda suhtlusvõrgustikesse, luua seal dialoogi.
  • Hargmaise meediapubliku puhul ei eeldata, et sihtriigi audiovisuaalset meediatoodangut vaadates jagatakse paiksetega samu tõlgendusviise. Kuid ka lähteriigi audiovisuaalne meediasisu (isikud, jutustused, pöördumisstiilid) ei pruugi vastata hargmaiste inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Kui esindatav teleilm ei ole sama, mida nad ümberringi tänaval näevad, tekib võõristus.
  • Uurijad leiavad üsna üksmeelselt, et massimeedia sotsialiseeriv roll ei seisne mitte niivõrd ajakohase info tootmises kuivõrd sotsiaalse reaalsuse kohta teatud eelduste loomises, millele toimijad saavad oma igapäevategevuses tugineda. Päevauudised osutavad, mis on antud ühiskonnas normaalne, loovad "asjakohasuse tekstuuri".
  • Sisserännanute tõlgendusi sihtriigi päevauudiste kohta uurinud autorid on leidnud, et uue asukohamaa meediakultuur mõjutab lähteriigi uudiste tõlgendust, nt vägivalla eksponeerimise valulävi madaldub, võetakse omaks sihtriigis normaalseks peetav. Meie uuring näitas vastupidist normaalsusnihet, kus päritoluriigi poliitiline ja meediakultuur kujundab uudislikkuse kriteeriume. Inimesed pidasid Eesti uudiseid kohati veidraks, kuna ei suutnud leida neist uudisväärtuslikkust ühiskonna eri mastaapide ("No mind need kohapealsed uudised ei huvita ja tunduvad isegi naljakad. Näiteks mu abikaasa tuli koju ja ütles, et tead, Pärnus oli suur liiklusõnnetus. Ja mis siis! Ukrainas on rohkem kui kolm miljonit õnnetust aastas. See, mis neile on ebatavaline, on meie jaoks tavapärane.") või erinevate poliitiliste normide tõttu ("Siinseid inimesi ärritavad teistsugused asjad … ah, milline korruptsioon … kohutav. Meile, ukrainlastele … jah, see ei pruugi olla õige asi … ent meile on see norm … Me oleme sellega harjunud."). Võõristus kohalike uudiste suhtes, mis määratlevad vastuvõtva ühiskonna normaalsuse piire, pärsib regulaarset kohalike uudiste jälgimist.
  • Uudistejälgimise ebaregulaarsus ei ole üksnes uussisserännanutele iseloomulik nähtus. Uudiste igapäevase jälgimise harjumus on ka Eestisse Nõukogude ajal sisserännanute seas vähem levinud [---]. Märkimisväärne osa venekeelseid noori, kes on valdavalt teine ja kolmas sisserännupõlvkond, ei ole harjunud iga päev uudiseid jälgima [---]. Kohaliku venekeelse auditooriumi meediatarbimises on toimunud nihe suurema meelelahutuslikkuse ja uudiste hõredama tarbimismustri poole, mida saab osalt seletada kohaliku venekeelse ajakirjanduse arenguprobleemide ning tehnoloogiliste muutustega. Venekeelse auditooriumi uudistejälgimise rütmid on aeglasemad ning nende osasaamine parajasti avalikkuse päevakorras olevatest aruteludest eklektilisem.
  • Kuna sageli on usaldusväärseks allikaks sõbrad-sugulased, siis peetakse ka sotsiaalvõrgustikke kallutamatuks ja ausaks, kuna seal on sündmused nii, nagu inimesed neid näevad, pildistavad ja postitavad. ("Pigem Facebook kui ametlikud uudised. Seal sa näed postitusi nii, nagu tavainimesed neid postitavad. Nende info ja fotod.") Kuigi ka sotsiaalvõrgustikes on tuliseid vaidlusi, ollakse sotsiaalmeedia postituste kallutamatuse suhtes optimistlikud, samal ajal kui meediaorganisatsioonide toodetud uudiste puhul kasutati läbivalt sõna "propaganda".
  • Seega uudiste lugemise hegemooniat elik tõlgenduste n-ö raami, kuhu infotükke laduma hakatakse, kujundavad inimesed lähemas või kaugemas suhtlusvõrgustikus ja lääne meediaorganisatsioonid. Seega on sisserännanute olulised sotsialiseerijad kohalikud elanikud, kes "väikeses meedias" sisu loovad ning seeläbi ka uustulnukatele kohalikke normaalsusi ja "ootuste horisonti" tutvustavad. Eeldused uustulnukaid sel viisil sotsialiseerida on head, kuna kohalikega suhete loomine on uussisserännanute jaoks väga tähtis ning kujundab ka nende meediakasutust.
  • Kohalikud elanikud kujundavad seega olulisel määral uute sisserännanute meediarepertuaari, s.t nende endi meediarepertuaar teatud mõttes võimendub. Juhul kui uussisserändajad loovad kontaktid valdavalt põliselanikega, pääseb eeskätt sotsiaalmeedia kaudu enam mõjule ka uue asukohamaa rahvusriiklik normaalsus. Eestis seega on kriitiline küsimus, kas uussisserännanutel tekib suhteid eestlastega.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel