Hargmaisus on palju argisem nähtus, kui meile intuitiivselt tunduda võib.
Kui inimesel on Facebookis sõpru, kes elavad näiteks Venemaal ja kes jagavad oma seinal Vene uudistekanalite lugusid, mida Eestis elav inimene pidevalt loeb, siis ta on juba osaliselt Vene kultuuriruumis.
Hargmaisus ei ole pidulik nähtus, vaid väga igapäevane ja peidetud normaalsus. Näiteks võrdlevad erinevate riikide pensionärid omavahel pensionisüsteeme.
Inimesed on maailmas ikka rännelnud, kuid hargmaisus elik sotsiaalsed sidemed mitmes kohas korraga on saanud võimenduse just tänapäevaselt infotehnoloogialt. Uus meedia pakub virtuaalse kohaloleku võimalust tähenduslikes rühmades ning rituaalsete sündmuste puhul (nt valimised), kui lähtemaa esineb jätkuvalt õiguste, võimaluste ja kohustuste allikana. Rändlejate ning lähte- ja sihtriikide suhted muutuvad seetõttu sageli keerukaks ning poliitikud pööravad sellele teemale üha rohkem tähelepanu, püüdes uusi tulijaid haarata rahvusriigi infovälja.
Hargmaise meediapubliku puhul ei eeldata, et sihtriigi audiovisuaalset meediatoodangut vaadates jagatakse paiksetega samu tõlgendusviise. Kuid ka lähteriigi audiovisuaalne meediasisu (isikud, jutustused, pöördumisstiilid) ei pruugi vastata hargmaiste inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Kui esindatav teleilm ei ole sama, mida nad ümberringi tänaval näevad, tekib võõristus.