Oli hilissügis, kui onu Anton saabus. Me istusime väikeses salongis kaminatule ees ja tema jutustas Jaapanist. Ta oli ka ilusaid asju kaasa toonud: lakkesemeid, portselani ning minu jaoks oma suure punase jaapani visiitkaardi. Kui uus saadik lubati esmakordselt mikaado juurde audientsile, kandis teener seda suurt punast visiitkaarti tema ees. Ühel saadikul oli seejuures räbalasti läinud. Ta oli olnud ettevaatamatu ning ei lasknud visiitkaardi teksti keeletundjal kontrollida. Suurel punasel tuules laperdaval lehel, mida tema ees kanti, olid seisnud sõnad: "Siin läheneb alandlikult maoli roomates euroopa koerapoeg meie kõigekõrgemale isandale, et paluda armu oma maale."
"Mis ta ütles?" küsisime, kui Hemingway läinud oli.
"Ei mina tea," tunnistas Jatta. "Aga ma olen tähele pannud, et su keeleoskust peetakse hiilgavaks, kui sa hardunult kuulad ja pauside ajal vahele poetad how funny või I see või parajal juhul really erineva intonatsiooniga."
"Eile ütlesid sa how funny vanaprouale, kes rääkis, et murdis kaks aastat tagasi oma reieluu," tähendas Kirsti.
"Eks igal meetodil ole omad puudused," nõustus Jatta.
Eeva Tenhunen, "Mustad kalad". Tõlkinud Ants Paikre, 1997, lk 36
Erialast kirjandust loevad üsna paljud mitmeski võõras keeles, sest sel juhul on haaratud ainult aju ja eesmärk on informatsioon. Ka ilukirjandust võib vähese keeleoskuse korral lugeda puhtvaimse lingvistilõbuga, kuid see lõbu ei ole laialt levinud. Võimalik on ka emotsionaalne elamus, mis aga täielikult erineb autori kavatsusest: imetlust pälvib see, mis vastavas keeles on harilik ja ainuvõimalik. Võõrkeelse raamatu lugejat võib selline elamus vastava keele õppimisele stimuleerida. Kuid kuri on karjas, kui tõlkija niisama lihtsameelse keeleturistina jääb imetlema temale eksootilist puud, kuigi seal mail (= vastavas keeles) muid puid ei kasvagi: sel juhul viib ta lugeja padriku asemel parki.
Mulle on osaks saanud privileeg õppida võõrkeeli. Selle asemel et teiste inimeste kombel ilmutada ainult kehva emakeeleoskust, olen mina abitu veel kahes-kolmes keeles.
Kasutades oma suurepärast keeleoskust, ei öelnud ma midagi.
Drawing on my fine command of the English language, I said nothing.
Robert Benchley, Cit. via C. E. Sylvester "With Truth as Our Sword" (2005), lk 205
Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu.