Inna Põltsam-Jürjo

Inna Põltsam-Jürjo (sündinud 23. augustil 1969) on eesti ajaloolane, kes uurib keskaegse Liivimaa ajalugu, eriti linnade ajalugu ja olmet. Ta on avaldanud mh raamatud "Söömine ja joomine hiliskeskaegses Tallinnas" (2002) ja "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" (2020).

Raamatud

• Eesti joogikultuuris on viinamarjaveini lugu muudega võrreldes eriline: ei leidu ühtki teist jooki, millel puuduks kohalik valmistamistraditsioon ja mille tarbimine oleks nii vähene, ent kultuuriline tähendus ja tähtsus sedavõrd suur. (lk 77)
• Uhkus oma kodupiirkonna söögi ja joogi üle leiab tähelepanuväärse väljenduse hansalinnas Soestis Neitsi Maarjale pühitsetud kiriku põhjaportaali kaunistaval 1500. aasta paiku valminud vitraažil, kus on kujutatud nn Vestfaali Püha õhtusöömaaega. Jeesuse ja tema jüngrite ees laual on veini ja hapnemata leiva asemel vaagnal serveeritud hoopis seapea ja sink, kummutatakse kõhukaid õllekanne, korvis on piirkonnale tüüpilised leivad ning laual ilutsevad isegi napsiklaasid. Tundmatu kunstnik on asetanud pühakirjast tuntud sündmuse kohalikku konteksti ning jäädvustanud iseteadliku uhkusega oma kodupiirkonna sööki ja jooki. See vitraaž on kaunis ülistuslaul kohalikele toidutavadele. (lk 96)
• Teadaolevalt üks esimesi, kellele viinaga liialdamine läks maksma elu, oli Tallinna elanik Martin Primes 1575. aastal. Linna vannutatud habemeajajameister Cord määras kohtuliku ekspertiisi käigus Martine Primesi surma põhjuseks, et mehe süda oli põletatud viina joomise tagajärjel süttinud. Primes oli teadaolevalt joonud üksipäini ära vähemalt pudeli viina ning tema surnukehalt ei leitud vägivalla märke, ainult terve tema selg oli mustjaspruun. (lk 127)
• 16. sajandi lõpu Saksa politseimäärustes ja kirikukorraldustes nimetatakse viinajoomist kaasaja paheks. Lihtsad inimesed hindasid viina selle kaloririkkuse tõttu kui näljatunde leevendajat, sageli võeti seda juba hommikul enne tööle hakkamist. (lk 127)
• Puudub vähimgi võimalus teada saada, milline maitse ja kvaliteet oli viissada aastat tagasi Eestis pruulitud õllel või kolmesaja aasta eest põletatud viinal. Leppida tuleb tõdemusega, et isegi täpsete retseptide olemasolul ei oleks võimalik ajaloolisi jooke järele teha, sest joogi valmistamisprotsessi mõjutab liiga palju tegureid (nt viljasort, pärmseened jms), milel autentsel kujul taastamine pole mõeldav. (lk 135)
• Veel 18. sajandil kostus Eestis arvamusi, et talupojale on hea ka halb viin, nagunii ei oska ta kvaliteeti hinnata. (lk 135)
• Juba 17. sajandil räägib Dionysius Fabricius kibedast õllest kui Kärkna munkade omal ajal eelistatud sordist. Nimelt hinnanud mungad koirohuga pruulitud kibedat õlut selle tervislikkuse pärast, samas oleks orduvend, kes oli Itaaliast neid visiteerima tulnud, pidanud niisuguse joogi tarbimist tunnistuseks vendade ülimalt karmist ja kasinast eluviisist. (lk 139)
• Varauusajal mure veini kvaliteedi pärast ei kadunud. 17. sajandi lõpus kirjutab magister Gustav johann Laurentius Risti kiriku visitatsioonimaterjalides, et armulaual antakse mõnikord pahaks läinud veini, see olevat olnud kohati nii halb, et armulaualised jätsid tulemata. (lk 144)
• Tallinna veinikaupmehe Ohmi retseptides ei ole kasutatud ainult vürtse ja ürte, vaid ka aineid, mis vales koguses kasutamise korral võisid olla tervisele kahjulikud või isegi ohtlikud, nagu kriit, kustutamata lubi (kaltsiumoksiid), maarjajää, vitriol ja muud. Sellist teguviisi ei saa hinnata kuidagi teisiti kui tarbija petmiseks. Ohmi äriraamatusse kirjutatud õpetused ei jäta just võimalust arvata, et siinmail oleks kultiveeritud veinitundmist. Pigem näib, et veini joomine nõudis kohati päris korralikku tahtepingutust ning maitsenauding jäi sageli üksnes unistuseks. (lk 145)
• Seltskondliku ajaveetmisena kuulus tingimata ja täiesti vältimatult kokku alkoholitarbimine, mis Eesti puhul tähendas ennekõike mehist õllejoomist. Koos kaaslasega kannu õlle võtmine oli kesk- ja varauusajal igapäevaellu sügavalt juurdunud komme, tollase suhtlemiskultuuri lahutamatu osa. (lk 175)
  • Inna Põltsam-Jürjo, "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal", Tallinn: Argo, 2020

Artiklid

• Eesti talupoeg ei peljanud kritiseerida pastori keeleoskust ega kahelda tema kasutatud jumalasõna õigsuses. Samas oli ajastule iseloomulik, et "õige" eesti keele, sealhulgas häälduse üle otsustamisel jäi määrav sõna isikutele, kellele see ei olnud emakeel. Nii kujunes olukord, kus kiriku õpetuse ja palvete keel ning eesti kõnekeel näisid mõlemad elavat oma elu.
  • Inna Põltsam-Jürjo, "Eesti keel ja kirikuvisitatsioonid 17. sajandil", ERR, 21.01.2020/Tuna 4/2019