Vikitsitaadid

Vitraaž

Proosa

muuda
Ta uskus, et näeb vilksamisi Jumalat. Mitte palju, üksnes veidi viipamas, aga see oli tõeline Jumal, mitte mõne vussnäpp-maalri kujutatud Jumala-poeg-maa-peal.
Nii uskus ta seni, kuni rääkis mõni aasta hiljem juhtunust emale, kes ta kohe toomkirikusse viis ja lae all olevat värvilist roosakent näitas. Valgus tuli sealt, kõrgelt ülevalt, läbi rohelise, veripunase ja purpurse klaasi. (lk 14)


  • Ma hakkasin õppima keskaegsest arhitektuurist ja sealsest vitraažist. Ja natukese aja pärast mind enam ei huvitanud maal, sest no mida? — maal on peegeldatud valgus, aga vitraaž on valgus! Mulle on vaja valgust, valgust! Ja samas sain aru, kui keeruline on vitraaž, nii et paljud asjad elasin ma otsides ja õppides omal nahal läbi.
  • Kui vaatame vitraaži, siis vaatame otse valgusesse, mis vitraaži läbib. Kõik muud asjad meie ümber — me vaatame ja näeme neid peegeldatud valguses. Ka teid vaatan ja näen ma praegu peegeldatud valguses, ja teie mind samamoodi, aga vitraaž on otsevalgus. Kuigi ta on nõrk ja eemal, akna peal, on ta otsevalgus. Vitraaži on võimatu järjest kaua vaadata. Nagu ka kuud ei saa järjest kaua vaadata, ükskõik kui ilus ta on.
  • Esialgu oli [vitraaži] tellijaks ainult kirik. Kirikust tuli see kunstiliik edasi lossidesse ja igale poole inimeste juurde; ta sai väga hästi levida, sest klaasi oli ju igal pool küllaga. Teised kunstiliigid tulid kirikusse, aga vitraaž on ainus, mis läks ja levis kirikust välja.
  • Kui ma jõudsin vitraažini, sain aru, et see on absoluutselt midagi muud. Kuigi need kõik, maal ja sgrafiito ja mosaiik, on ju ka valgusega seotud, siis vitraaž on valgus! Saad aru, valgus, see on nagu kuulipilduja! Ja ta mõju on palju tugevam. Seda tundsid kohe ka kõik mungad — nad jätsid kõik mosaiigid ja freskod sinnapaika.
  • Vitraaži kompositsioon ei saa olla nagu tahvelmaalil, kus sa oled maalitava pinna peremees. Akna puhul sa pead alluma tellijale ja arhitektuursele situatsioonile.


  • Vitraažikunstis on kõige tähtsam valgus ja valguse jagamine – selle poolest läheneb vitraažikunst muusikale: valguse jaotumine on kui helide jaotumine vastavalt rütmile. Valgus võimendab värve ja värvide omavahelist suhtlemist. Värv võib olla tugevam või nõrgem, väike värviline detail on nagu lühike heli, suur värviline pind aga nagu pikk muusikaline motiiv.
  • Väljast langeva valguse kõrval mängivad olulist rolli mustad jooned, mis jaotavad valguse suuremateks ja väiksemateks pindadeks. Olenemata sellest, kas me vaatame vitraažile maalitud nägu või ornamenti, annavad just need mustad jooned valgusele rütmi. Vitraaži juures mõjub esmalt see, kui tundlikult on valgus jaotatud.



  • Värviline klaas tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse valguslaiku, kord sealt välja. Tema otsaesine õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut kaela, lõuga ja suud. Silmalaugudel olid punakaslillad varjud. Tema salli rohelisel siidil välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. Tolm tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi vikerkaare, liikus kahvatu nahk läbi eri värvi valgusviirgude. (lk 167)
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vitraaž&oldid=89947"